VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Miks Malaisias tuleb kinno minna kampsuniga?

31. oktoobril esitletakse Viru keskuse Rahva Raamatus uut Malaisia reisiraamatut. Foto: Petrone Print

Cristo Pajusti reisiraamatust «Minu Malaisia» selgub, et Malaisia kinodes ei kuumene publik üle ei otseses ega ülekantud tähenduses: moraali kaitstakse üsna nutikal moel.

Veel äratab minus kummastust siseruumide jäiselt külm õhk, ehkki väljas on juba varahommikust saati lämbelt palav ning keskpäevaks näitab termomeeter üle kolmekümne soojakraadi. Metroo, buss, kaubamaja, toidupood, kontor, pank ja isegi kino. Inimesed sõidavad pikki vahemaid jääkambrites, seejärel saavad pisut leevendust kontorisse või kaubamajja samme seades ning kogu külmutushullus stardib taas. Muidugi on tore, kui sind tervitab pärast õues üle küpsemist karge õhk, kuid päev läbi külma käes lõdiseda – tänan ei! Juba esimesel nädalal sean sammud siinset firma elu koordineeriva vanema daami juurde ning palun tal kontori temperatuuri tõsta, kasvõi natukene. Minu üllatuseks kõlab resoluutne «ei», sest kogu kontori peale on seadistatud üks temperatuur ning selle olevat isegi ametiühingud rangelt soovituslikuks kinnitanud. Mis seals ikka, kannan edasi pikki riideid nagu talvisel ajal koduski ning kõrbekuiva päikese kätte pääsen vaid üürikeseks lõunapausiks.

Kõige hullem on aga kinos – seal kuuled, kuidas õhukonditsioneerid lausa huugavad. Esiti ei saa arugi, sest olen juba kaubanduskeskuse jahedusega harjunud, kuid ülakorruse kinno jõudes tunnen, et nüüd alles trall algab. Filmi alates keeratakse viimane vint peale, et jumala eest kellelgi külastajatest palav ei hakkaks. Hammaste plaksudes vaatan filmi ära ning luban endale, et spontaansed kinoskäigud jäävad minevikku – palituta külmun kringliks ja järgmisel päeval on kurk korralikult kähe. Kohalikud on targemad ja haaravad juba ette mõeldes sviitrid ühes.