SINNA JA TAGASI ⟩ Teeloleku valus võlu

Mõne euro eest saab palju Hispaanias (pildil), kuid vahel ka kalliks peetavas Skandinaavias. Foto: Krister Kivi

Üritasin hiljuti Lux Expressiga Riiast Tallinna sõites end üles kütta 16 aastat vana pandeemiapõnevikuga «28 nädalat hiljem», kui päriselu korraga filmist sootuks põnevamaks muutus. Kusagil Pärnut ümbritsevate raiesmike ja võsatuttide vahel ühissõiduk peatus ja pimedusest sisenes bussi reibas politseinik. Algas ootamatu dokumendikontroll, millisega olen korra kokku puutunud Arizonas.

Ka seal peatati Mehhikost tulnud buss keset kõrbe ning Eesti passi uuriti üsna umbuskliku näoga. Kui paljud jänkid peavad selliseid dokumendinõudmisi vabadusteriiveks isegi piiri ümbritsevas 100 miili eritsoonis, siis eestlased-lätlased protestima ei hakanud: kui mundris mees dokumenti näha tahab, siis tuleb näidata.

Muidugi on inimesi, kellele sedasorti kontrollid ebakindlal ajal lisaturvalisust pakuvad. Kuid Schengeni vaba liikumise kontseptsioon mureneb vaikselt, sünnivad uued praktikad. Dokumente on pikalt kontrollitud ka Taanist rongiga Rootsi saabujail, piirivalvureid võib näha pisteliselt laevareisijaid kõrvale tõmbamas nii Tallinnas kui ka Helsingis. Pistelisuse häda on selles, et see rajaneb alati teatud eelarvamustel (ja on seeläbi paratamatult diskrimineeriv), kuid hea tahte korral võib seda muidugi nimetada ka politseiniku kõhutundeks või lihtsalt kogemuseks.