SINNA JA TAGASI ⟩ Rongide ja lennukite «sõda»

Pariisi Põhjaraudteejaam – Gare du Nord. Foto: MICHEL EULER/AP/Scanpix

Läinud kolmapäeval tähistas Soome lennukompanii Finnair Tallinna vana lennujaamahoone avaras ja ajaloolise interjööriga saalis (ühel seinal võib näha Kremlit, teisel punalipuga Pikka Hermanni) sajandivanuseks saamist. Kutsutud kuulasid kõnesid (muu hulgas oli kohal Soome suursaadik), maitsti vahuveini ja vutijalgu ning lasti kõrvu paitada õhtujuhiks olnud Finnairi piloodi sulnil klaverimängul. Kõlama jäi optimistlik noot: ollakse teel taastumise (recovery) poole.

Kuid kõigil auväärsesse ikka jõudnud lennufirmadel ei lähe sama hästi. 6. oktoobril samuti sajaseks saanud Czech Airlinesil, mis vedas jaanuarini 2013 usinalt Praha kaudu laia maailma ka Eesti reisijaid, on tänavu sügiseks jäänud alles vaid kaks (!) lennukit, millega lennatakse kolme sihtkohta: Pariis, Madrid ja Jerevan.

Üks põhjusi, miks lennufirmade äri võib kiratsema hakata, on konkurentide tegevuse, makrokeskkonda mõjutavate kataklüsmide ja ebakompetentsuse kõrval ka poliitika. Euroopas on keskkonnapoliitika eesrindel Prantsusmaa, kus on keelatud lendamine seal, kus alternatiiviks on alla 2,5-tunnine rongisõit. Olengi Prantsusmaal rongidega viimasel kuul mitmel puhul sõitnud ja see on üldiselt väga meeldiv ettevõtmine, kuigi pileti ostmine esimesel katsel õnnestuda ei pruugi: nõudis pool tundi pusimist, kuni taipasin, et tõlkerobot OUIGO suudab kõike broneerimisleheküljele inglise keeles edasi anda, kuid mitte tingimustega nõustumise «linnukest».