RELVAÄHVARDUSEST MALAARIANI ⟩ Reisimuljeid jagab mees, kes on käinud igas maailma riigis

34-aastaselt asus Torbjørn Pedersen katsumusterohkele teekonnale, et reisida igasse maailma riiki. Nüüd, kümme aastat hiljem on mees retke edukalt läbinud ning jagab muljeid ümbermaailmareisist.

Torbjørn Pedersen on alati unistanud kuulsaks seiklejaks saamisest. Ta veetis oma lapsepõlve metsas onne ehitades, kujutades ette, et on Indiana Jones. Isegi täiskasvanuna ei kadunud mehe seiklusjanu, kuid ta tundis survet loobuda enda lapselikest unistustest. Taanist pärit Pedersen asus tööle laevanduse valdkonnas, ostis korteri ja astus tõsisemasse suhtesse, loobudes vaikimisi enda suurest unistusest seiklejaks saada.

Ümbermaailmareisiks ei pea olema miljonär

Ühel päeval saatis Pederseni isa talle artikli inimestest, kes olid reisinud igasse maailma riiki. «Ma ei teadnud, et seda on võimalik teha,» sõnas mees. «Arvasin siiani, et selleks peab olema miljonär, kuid artiklis välja toodud inimesed elasid täiesti tavapärast elu,» lisas ta. Mehel tekkis suur soov näha tervet maailma ja püstitada sealjuures uus maailmarekord, seega võttis ta eesmärgiks külastada kõiki maailma riike lendamata. Varem on seda üritanud vaid Suurbritanniast pärit Graham Hughes, kuid ta tegi vahepeal kaks pikemat pausi.

Pedersen planeeris järgmised kümme kuud reisi: valis marsruuti, kogus raha ning mõtles, mida kaasa pakkida. Mõte sellest, et ta võiks päriselt midagi nii ekstreemset ette võtta, jõudis talle kohale alles siis, kui ta endagi üllatuseks keeldus võimalusest asuda tööle Lõuna-Ameerikas. Ta seadis endale ümbermaailmareisi osas kolm reeglit: igas riigis tuleb viibida vähemalt ühe ööpäeva, vahepeal ei tohi külastada kodumaad ning rännaku jooksul ei tohi kordagi lennata. Samuti seadis Pedersen eesmärgiks kulutada päevas maksimaalselt 20 eurot, mis võimaldati talle Taani Punase Risti annetusfondist – Pedersen töötab heategevusorganisatsioonis vabatahtlikuna ning ümber maailma reisides julgustas ta igas riigis inimesi verd loovutama.

Taanlase riikide nimekirjas oli 203 riiki, millest osasid polnud ÜRO riigina tunnustanud – selliste riikide nimistusse kuulusid näiteks Kosovo ja Taiwan. Mees teadis, et jõuab oma teekonnal ka ohtlikematesse piirkondadesse, kuid sellele vaatamata jagas ta sotsiaalmeedias head iga riigi kohta.

Kaugsuhted on rändamise pahupool

Torbjørn Pederseni vanemad olid mehe plaanidest eri arvamusel. Mehe isa kartis, et poeg rikuks ümbermaailmareisile minnes oma karjäärivõimalused ja kaotaks kohusetunde, ent ema oli ideega päri. Keerulisem lugu oli Torbjørni tüdruksõbra Lega, kellega mees vaid vähem kui aasta tagasi suhtesse oli astunud. «Mul on kaugsuhetega varemgi kogemusi olnud ja nendes olla on raske,» tunnistas reisisell. «Rääkisin tüdruksõbrale avameelselt oma plaanidest ja lootsin samal ajal, et ta jääks siiski mu kõrvale,» lisas Pedersen. Mehe suureks õnneks otsustas Le kaugsuhet proovida, mis õnnestus paaril üle ootuste hästi.

Pedersen lahkus Taanist 10. oktoobril 2013, suundudes esmalt Euroopasse ja seejärel Põhja-Ameerikasse. «Nendel mandritel reisida oli kõige lihtsam, kuid Euroopas oli raskusi eelarvest kinnipidamisega» avaldas Pedersen. Mees soetas rongipileti, mis võimaldas tal kuu aega piiramatult reisida, ja reisis selle ajaga läbi 30 riiki. «Esimese kuuga võtsin alla umbes 10 kilo. Jätsin sageli söögikordi vahele ning olin magamata. Ma olin nii väsinud,» rääkis mees. Ta mõistis, et nii kiiresti riigist riiki liikuda on võimatu, mistõttu hakkas peatuma igas riigis vähemalt kolm päeva.

Relvaähvardused, süütunne, matused ja malaaria

Kuigi Pedersen elas aastaid paljude reisisellide unelmate elu, tunnistas mees The Guardianile, et reis polnud vaid lust ja lillepidu. Üks raskemaid hetki oli mehe jaoks vanaema surm, kelle matustel ta ei saanud osaleda, sest oli keeldunud lennukiga lendamast. Surma sai ka Pederseni lähedane peretuttav, mis raputas samuti meest korralikult. Lisaks võitles Pedersen pidevalt süütundega, sest teadis, et mõned tema sõbrad kodukohas kannatavad depressiooni all ja tal pole võimalik neile toeks olla.

Kaugsuhe Lega polnud samuti lihtne ning paar oli mõnel korral lahkuminekule väga lähedal. Siiski leidsid nad viisi rasketest hetkedest üle saada ning Le hakkas seejärel enda kaaslast tihemini külastama, et suhe paremini toimiks. «Asjad läksid tõepoolest paremaks, kui rohkem näost näkku aega hakkasime veetma,» rääkis Pedersen. Kui Le kümnendat korda Torbjørni tema retkel külastas, tegi mees ettepaneku kihluda, millega tüdruksõber pikemalt mõtlemata nõustus. See oli üks õnnelikumaid hetki kogu reisi jooksul.

Pedersenil on hea mälestus ka Kongo Vabariigis veokiga sõitmisest. «Olin selles veokis umbes 50 inimesega. Väga palav ja ebamugav oli, kõik kohad olid teetolmu täis ja tagatipuks sõitis veok veel üliaeglaselt,» rääkis Pedersen. Tema kõrval istus üks kohalik naine, kes hakkas päikseloojangu ajal veepudelit ühtlase rütmiga vastu pinki lööma ning seejärel laulma. Naisega liitus veel teinegi naine kuni ühel hetkel laulis terve veokitäis inimesi. «See oli ilus, võimas, emotsionaalne – üks neist hetkedest, kus saad aru, et sellisele kogemusele pole võimalik piletit osta.» Mees tundis kirjeldamatut ka iga kord, kui suutis pääseda mõnda riiki, kuhu sisenemine paistis esmapilgul võimatu. «See oli maailma parim tunne,» muheles värske maailmarekordi omanik.

Paraku tuli retkel ette ka selliseid hetki, mida Pedersen meelsamini meenutada ei sooviks. «Elasin kohati õudusunenägu: sadu piiriületuspunkte oli keeruline läbida, paranesin malaariast, mind ähvardati relvaga,» avaldas Pedersen. Mees tõdes, et on elus vaid tänu oma heale õnnele.

23. mail jõudis Torbjørn Pedersen tagasi koju, kus teda tervitasid pere, sõbrad ja ka sajad fännid, kes mehele tema teekonnal kaasa olid elanud. «Inimesed tulid teistest riikidest mu kodukoha lennujaama, et mu teekonnale tunnistajaks olla,» lisas ta. Pedersen on nüüd maailmarekordi uhke omanik ning vaatab aastakümne pikkusele retkele tänulikkusega tagasi.