Nädala reis ⟩ Südamlikult vana, metsikult nooruslik Adžaaria

Bathumi – meri ja vanad majad ja uued majad. Pilvelõhkujale on arhitekti kapriis lisanud vaateratta, mis küll inimesi ei vea. Foto: Krister Kivi

Gruusia on eestlasele tuttav; riik, millega nii pikalt sai jagatud paljude rahvaste vangikongi. Ka maastik on teel Khuthaisi lennujaamast Bathumisse lausik ja roheline ning autoaknast lendavad mööda turvalise kirjapildiga kohanimed Supsa, Poti ja Sepa. Jah, mõtleb eestlane, siin võiks ehk eladagi!

Väikese maa kohta – 69 700 ruutkilomeetrit vastab umbes Lätile, kuid juurde võiks arvestada ka mäekülgede kingitavat pindala – on Gruusia hämmastavalt mitmepalgeline. Vaheldub kliima, vahelduvad viinamarjasordid (neid on üle 500) ja muidugi hatšapurid.

Adžaaria, riigi kõige Türgi-poolsemas nurgas, on väiksem kui Saaremaa. Suuremaid mägesid ja jõgesid topograafilisel kaardil võib üles lugeda kahe käe sõrmedel. Kuid Adžaaria on vägagi eneseteadlik, varmas oma pisikest territooriumi kohalike erinevuste alusel veelgi enam piirkondadeks jaotama. Igatahes on just Adžaarias sündinud kuulus adžaaria hatšapuri (tähtsamaid hatšapuritüüpe on Gruusias vähemalt seitse), mida pea iga gruusia köögi sõber tänu küpsetise dramaatilisusele teab – juustust ja jahust küpsetatud pealt lahtisele paadikesele koksatakse laudaandmisel otsa ka toores kanamuna, mis kuuma juustu sekka segatuna jääkkuumuse jõul kalgendub.