«Kuula korra, mis nad räägivad – äkki on midagi olulist?» Mu kaarti tundev matkakaaslane jääb kaljunukil seisma. Mingit itaaliakeelset kisa oleme kuulnud juba jupike aega, kuid kaljud on ees ja ülearu hästi ei kuule. Kikitan kõrvu ja luban kõik ära tõlkida. Ja paari järgmise minutiga saab mu kamraad selgeks kõik itaaliakeelsed vandesõnad intiimsetest kehaosadest pimedamate paikadeni. Sekka mainitakse ka taevast isandat ja armsat ema.

Saan aru, et matkarajal tegutsevad isa ja poeg. Nad teevad üheskoos tõesti väga järsku ja karmi laskumist, kus jalgu ei ole kusagile panna ning tuleb klammerduda üsna pisikeste nukkide külge. Tegevus jääb kaljunurga varju, nii pole midagi näha, küll aga kuulda:

«Mida paganat sa nüüd teed?»