KAHE REISIHOOLIKU PÄEVARAAMAT ⟩ Kunagi ei tea, kust mõni lõvi välja hüppab!

Seiklejad hiiglama suure ahvileivapuu taustal. Foto: Erakogu

Seiklejad Kaisa ja Talvis on oma ümbermaailmareisil jõudnud Mustale Mandrile.

Kui juba oleme siia Aafrika kanti sattunud, siis peaks käima ära ka kindlasti Botswanas. Sinna täna stardimegi. On see siis kuidagi erilisem, kui senised käidud Aafrika riigid? Seda kindlasti.

Riigi pindalast 70% on Kalahari kõrb ja siin on maailma suuruselt teine teemandikaevandus. Negatiivse poole pealt on Botswana pronksmedali koha peal HIVi nakatunute seas, ligi 25% täiskasvanutest omab seda surmahaigust. Kui botswanalasi sureb AIDS-i tuhandete kaupa, siis hoopis positiivsemad lood on elevantidega, keda on siin maailmas kõige suurem populatsioon oma 130 tuhande isendiga. Võimas.

Bussipiletid Sambiast Botswanasse ostsime paar päeva ette ja öeldi, et see väljub umbes kell 15.30 kuni 16.00. Umbes? Aga tegelikult väljub hoopis 16.30 ja ega see siinkandis meid ei üllata. Bussile tuleb üks noormees oma pakile järele, aga otsitavat pakki ei leitagi üles.

Kui jõuame bussiga Zambia-Botswana piiri äärde, siis eelnevalt guuglitarkusest asume kohe praami otsima, mis viiks üle piiri.

«Praamid siin küll ei sõida!» 

«Mis asja?» 

Selgub, et juba aasta aega tagasi valmis üle jõe naaberriiki sõiduks uus sild ja sellega on praamibisnesile kott pähe tõmmatud.

Meie seniste reiside kõige kolisevam takso viib meid piirini, kus jalanõudega tuleb kemikaalivannist läbi astuda.

«Kas teil kotis ka veel teisi (jala)nõusid on?»  

«Eee, ei ole,» kostub meie üsna kokutav, aga usutav vale ja nii saamegi kiiremini üle piiri, kuigi peale meid piiripunktis kedagi polegi.

Parimate kaadrite jahil. Foto: Erakogu

Nagu ikka aega me ei raiska. Puhkame ainult ühe päeva (puhkus tähendab arvutis töötegemist) ja siis juba läheme Chobe rahvusparki päikeseloojangu paadisõidule. Lubatakse lisaks loojuvale päikesele ka mingeid loomi näidata, eks näis.

Ega kaua ei lähegi aega, kui esimesed loomahakatised ehk krokodillid vedelevad rannaribal ja ootavad suu ammuli saaki. Kui lähedale põristame, siis pistab kroko plagama.

Teised lood on elevantidega. Kuna neid on siin tohutu kogus, siis hakkab toimuma põnevaid arenguid, mida varem pole näinud üheski teises «elevandiriigis». Jõe keskel on üsna soine, aga siiski saare moodi märgala, mis kuivemal perioodil ongi giidi jutu järgi saar. Sinna hakkab ühtäkki viie-kuueste gruppide viisi vante ujuma. Üllatav on see, et nad on nagu väikesed titanicud.

Erinevad ainult selle poolest, et vantsud vajuvad küll vahepeal põhja, aga nad ei otsusta kordagi ära uppuda. Nad päriselt ka oskavad ujuda! Sinna saare moodi asjale lähevad nad heina sööma, aga ainult mõneks tunniks, sest toidulaud peab tasakaalus olema ja vaja on ka maismaal puulehti süüa.

Elevantides on palju kuraasi. Foto: Erakogu

Neid ujuvaid titanicuid avastame algse «ohhooo-vaata-elevandid-ujuvad» järel korduvalt ja korduvalt, varsti ei jõua isegi näpuga näidata ja lihtsam on vait olla.

Nagu ikka on rahvuspargis veel pilvelõhkujad (kaelkirjakud), karjuvad jõehobud ja muud juba korduvalt silmadega läbikatsutud loomad.

Päev hiljem teeme veel kohustusliku krokodillifarmi külaskäigu. Oleme seal ainsad külalised. Krokosid on seal beebidest kuni kõige vanema 90-aastase isendini välja. Nad on just värskelt toidetud, aga kui liigun pildistamiseks kätega üle aia, siis tulevad nad urisedes ikkagi «lootuses toitu saada» minu poole. Oma käsi ma aga lõunaks täna ei paku.

Giiditädi räägib, et siit aiast oli öösel üks suur kroks üle tulnud ja just enne meid hommikul aitas ta aeda tagasi. Aed on veidi lääpas jah, aga Aafrika moodi täitsa «tiptop korras»!

Eile rentisime Kasane inimtühjast lennujaamast 4x4 auto. Ootasime tüüpilist päevinäinud Toyota maasturautot, kuid saime hoopiski tutika Isuzu, mis sõitnud vaid pealinnast Kasanesse. Kõlas meie jaoks liiga uuena, kuna tahtsime iseseisvalt minna rallima Chobe rahvusparki.

Chobe on Botswana vanim ja mitmekülgseim rahvuspark. Kohata võib kogu Aafrika suurt viisikut (lõvi, leopard, ninasarvik, pühvel ja elevant), sebrasid, kaelkirjakuid, erinevaid antiloope, impalasid, sadu linde ja palju muud veel.

Hommikul 7.00 paiku olime pargi väravas, esmalt oli vaja saada luba pargis liikumiseks, mis maksis u 40€, ning siis võis sõit alata! Mina eriti entusiastlik polnud, kuna giidid ju teavad loomade tavalisi liikumistrajektoore, ajaveetmise kohti ja vahetavad infot raadiosaatjate vahendusel. Alguses tunduski nii minevat, et eriti loomi me ei näe, vaid üks meeletult suur 200-pealine baboonikari jalutas meile vastu. Neid oli tõesti metsikult palju ning kõige lõpus tuli üks suur isasloom, kes tundus veenduvat, et kogu kari kaasa tuleb. Veidi aega sõidetud mööda nimepoolest põhirada, otsustasimegi tagasi värava juurde sõita ja sealt minna juba mööda jõeäärset rada. Varsti hakkasid tulema suured impalade ja antiloopide karjad, elevantide perekonnad, kus kaasa vantsisid ka väiksed beebid! Kõikidest loomadest nägimegi elevante lõpuks kõige rohkem. Varasematel safaritel olime pigem näinud üksikult liikuvaid vantse (tõenäoliselt isased), siis siin domineerisid just karjad.

Kaheksa tundi safaril mööduvad nagu niuhti

Ühel hetkel kui imetlesime suurt impalade karja, kuulsin meie taga tulnud tuuriautost sõna lõvi 🦁! Kohe hakkas minus elevus kasvama: kas tõesti näeme lõvid ka ära?! Sõitsime veidi edasi ning nägime, et autod on ühte kohta kogunenud ja keda need autod imetlesid? Nelja lõvikest! Ja mitte lihtsalt puhkavaid lõvisid, vaid jahiks valmistuvaid lõvisid! Kõigepealt hakkas üks lõvi vaikselt järgmise põõsa taha hiilima, talle järgnes ka teine, alles nooreke isend. Veidi olukorda jälginud, hakkas noorem lõvi veel edasi hiilima. Tundus, et tegu oli eelmise «hooaja» kutsikaga, kes nüüd käppa harjutada sai. Olukord oli põnev ja täis pinget. Paar head võimalust magasid nad maha, vähemalt meie jaoks tundusid need väga head võimalused, kuid siis läks lahti. Suurem emalõvi sööstis saagi suunas, kuid sel korral tal õnne ei olnud. Seljataha vaadetes nägime, et teisel pool olid samal ajala kaks maha jäänud looma samuti kedagi taga ajama asunud, kuid ka nemad kedagi kätte ei saanud. Sellest hoolimata olime me väga rahul, et vähemalt üritamistki nägime! Kui lõvid ühte kokku kogunema hakkasid, selgus, et neid on kokku lausa 10!!! Üks hõõrus oma pead teise pea vastu ning siis hakkasid kõik edasi liikuma, hiljem nägime sama vaatepilti veel. Sõitsime distantsi hoides lõvikarjale järele ning nägime veel üht üritust, kus noorekesed püüdsid üksikut pühvlit rajalt maha võtta. Olid käppadega tal juba kallal, aga see kord võttis võidu pühvel. Muide, üksik pühvel pidi olema ohtlikum kui suur kari! Kuna minul on lõvi safariloomadest top 1, oli minu päev rohkem kui korda läinud. Nüüd oli vaja veel leida üles kaelkirjakud, keda enne kaugustes silmasime. Jõeääres joomast leidsime ka nemad üles. Kaelkirjaku jalad on nii pikad, et lihtsalt kummardades ta maapinnani ei ulata, seega peab ta vee joomiseks ajama jalad harki ja siis kuidagi ukerdades jooma. Täitsa vahva vaatepilt oli!

Veel nägime ära ka ühe suure varaani (Niiluse varaan), kel pool saba puudu, mõned krokod ja jõehobud. Kuid keda me ei näinud? Sebrasid. Nii Keenias kui Sambias oli neid just väga palju, kuid siin ei õnnestunud meil ühtegi tabada.

8 h pargis oli möödunud nagu niuhti ning pidime hakkama tagasi sõitma, et auto lennujaama tagastada. Teed olid pargis üsna okeid, vaid mõne koha peal oli väike oht jääda liiva sisse kinni. Kuna meil oli juba natukene kiire, siis muidugi oli keset teed jäänud kinni üks auto! Teine tee läks ka, aga abistajate autod olid ka selle tee blokeerinud. Talvis läks siis ka appi ja auto välja saadi. Aga kuna juht mõtles, et nüüd on kõik ok ja võttis hoo maha, oli ta mõned meetrid eemal uuesti kinni 🤦‍♀️. Kuna me juurde maksta ei tahtnud, vihjasime ühele autoomanikule, et me peame oma sõiduriista tagasi viima ja ehk tõmbad veits kortsu. Napilt õigeks ajaks me lennujaama jõudsime ja auto üle andsime. Kuna oli laupäev tuli ainult meie pärast töötaja välja! Tahtsime jalgsi linna tagasi minna, et sealt takso võtta, aga kutt naeris meid välja ning ütles, et nii süüakse meid ära! Nimelt pidi lennujaama ümbruses liikuma palju lõvisid ning aeg-ajalt pidi juhtuma ka seda, et keegi ära süüakse! Hea, et ta küsis, kuidas me tagasi minna plaanime! Viskas ta siis meid veel linna ja lõvide poolt söömata me jäime!

Kas soovitaksime omal käel safaril käia? Kindlasti! Täpselt nii kaua kui soovid, saab loomi imetleda! Kindlasti tasub ka teistel autodel silma peal hoida, sest mitu silmapaari on ikka mitu. Tavaliselt on parkides ka pikniku alad, kus võiks olla turvaline kaasa pakitud sööki nosida ning wc-d (kuigi vett neis enamasti pole). Nii igaks juhuks ei soovita igas kohas «põõsapotti» teha, kunagi ei tea, kust mõni lõvi või muu loom välja hüppab!

Kigali on täis kiiruskaameraid

Enne järgmisele lennule minekut teeme kiire krokodillisteigi lõuna, see lihtsalt on eriliselt eriline ja käime korra Sambia Livingstone'i muuseumis. Siin Aafrika kandis oleme mitmetes muuseumides käinud ja hakkab silma see, et kuigi siinne rahvaarv on 20 miljonit, siis muuseume on ainult 4. Kui võrrelda seda Eestiga, siis meil on 1.3 mln elaniku kohta 250 muuseumit. Ja ega väga muuseumiks ei saa neid siinkandis ka pidada, pigem on tegemist «mõnede üleliigsete esemete hoiunurgaga». Aga sellepärast ongi see põnev!

Usuasja ajav mees Kigalis. Foto: Erakogu

Väikeses Sambia Livingstone'i lennujaamas nagu vahel ikka tuleb ju buss reisijatele vastu. Ainuke erinevus on, et see buss sõidab ainult 10 meetrit edasi, sest lennuk satub olema ju kohe siinsamas käega katsutavas kohas. Kui buss juba ostetud ja inimesed tööle palgatud, eks siis tuleb neile ka tööd pakkuda, me ei nurise ja saame ainult mõnuga imestada!

Lisaks sellele teeb üks moslem meile väikest «šõud» vahetult lennuki ukse kõrval, kui asetab oma muinasjutuvaiba maha ja hakkab Allahiga jutustama. Ju siis on vaja. Rahvas seisab järjekorras ja sammub tast poolenisti üle, aga ega ta ju kedagi ei sega, kaitseb see Allah ehk meid ka sellel lennusõidul.

Aga nüüd see müstiline ja eriline Rwanda. Pealinnas Kigalis hakkab silma eriline puhtus ja korralikud teed, mida Aafrikas mujal pole näinud. Lisaks on iga nurga taga kiiruskaamerad.

Alustame oma teekonda genotsiidimuuseumiga. Sinna saab kõige odavamalt ja kiiremalt motikataksodega. Kaisale üks ja mulle teine. 9 km sõit maksab kahele 3.5€. Muuseum ise on tasuta, aga audiogiid maksab kõrvapaarile 18€. Selle muusemi puhul loeme viimseni kõik seinal olevad lood läbi ja kuulame ka audiofailid lõpuni. Täiesti uskumatu, et selline asi on hiljuti, 1994. aastal olnud võimalik, isegi võrreldes tänase Ukraina sõjaga. Aastatega tekitati propagandaga inimestes kahe etnilise grupi- tutside ja hutude vahel viha, mis vallandus 7. aprillil, kui lasti alla presidendi lennuk ja kõik hutud hakkasid relvade, matšeetede ja kaigastega tutse tapma ja vägistama. Lihtsalt sellepärast, et sa olid tutsi. Pole vahet, kas sa olid hea sõber, pereliige, naaber või beebi. Mõne kuuga kaotas elu 75% tutsidest, kokku ligi miljon inimest. Keskmine eluiga langes sel aastal Rwandas 14 eluaastani, mis vahetult enne seda oli 45 ja tänaseks on taastunud 65-ni.

Kuidas aga neid eristati?Rangelt jaotades sai lahterdada nii: kui sul oli 10 või rohkem veist, pikkust üle 183 cm, kõrged põsesarnad ja nina keskmisest pikem (jah, mõõdetigi joonlauaga üle), siis olid tutsi ja said ka vastava isikutunnistuse.

29 aastat hiljem kohtab genotsiidiga seotud paiku üle terve riigi ja kõik inimesed, kes on vanemad kui 29 aastat, on kuidagi selle teemaga seotud, aga väidetavalt (ühe kohaliku jutu järgi) täna enam tutsid ja hutud ei eksisteeri, on vaid rwandalased!

Eile õhtul rentisime auto, et sellega mööda Rwandat ringi rallida ning hommikul algaski sõit Kigalist Nyungwe rahvuspargi poole. Öömaja sai valitud Kitabe külasse, mis on üks lähimaid pargile.

Me pole ausalt ammu niimoodi ahhetanud ja ohhetanud kui selle sõidu ajal. Maastik on lihtsalt imeilus! Meenutab Indoneesiat, kus ma pole kunagi käinud, aga küll jõuab. Põllulapid on nii korrektselt üksteise küljes rivis, kraavikesed koos kastmisveega piirideks. Kasvatatakse riisi, maisi ja muid juurikaid. Kõrgemale jõudes hakkavad ilmuma Sri Lankalt tuttavad teepõllud, mis nii erkroheliselt meile vastu vaatasid ja lausa kutsusid end imetlema.

Nägime tee ääres poissi, kel puidust tõukeratas! Pidasime auto kinni ja vaatasime seda ka lähemalt. Poisile andsime väikse rahatähe ja kommi- oi milline rõõm tema näos oli! Samal ajal oli teisele poole kogunenud hunnik lapsi ja täiskasvanuid, kes meid kuid ilma imet jõllitasid. Palju elevust tekitasid meis ka meisterlikult banaane, oksahunnikuid ja muid kompse peapeal tassivad (enamasti) naisterahvad. Isegi seljakott käib siin pähe, mitte selga!

Teed olid väga korralikud, tuttuued lausa, üsna kurvilised, kuid palju laiemad kui Itaalia mägiteed. Meie teekond läkski järjest kõrgemale ja kõrgemale ning lõpuks olime 2440 m kõrgusel. Kiirusepiirang külavälisetel teedel oli 60-80, kuid meie meelest ei kannatanud seal nii kiirelt küll sõita- meeletult palju inimesi nii jalgsi kui jalgrattataksoga, muidugi segasid ka meid saatvad imelised vaated kihutamist. Küladest läbi sõites hõigati tihti järele «muzunguuuu», mis tähendab valget rändajat.

Ilma peatusteta oleks pidanud sõit kestma 5 h, kuid meile läks koos söögi- ja muude peatustega u 8h. Muide, siin riigis ei maksa kõhul väga tühjaks lasta minna (kui väljas süüa), kuna igal pool oleme pidanud ootama toitu vähemalt 1,5h!

Öömajja jõudes ootas meid õlgedest hütt ja vannituba, kus kanistritega ootamas jääkülm vesi. Temperatuur oli palju madalam kui pealinnas ning oli üsna tuuline. Seda kõike arvestades otsustasin, et korralikku duši järgnevad päevad ei tule ning punusin juuksed ära patsi.

Mille poolest Nyungwe rahvuspark tuntud on? Peamiselt vast šimpanside vaatlustuuride poolest. Lisaks on seal erinevad rajad, kus võib näha erinevaid ahvikesi ja linde, canopy kõnd (sild puude kohal). Puhtalt sissepääs parki maksab 100 USD/nägu, lisaks tuleb maksta veel giidile raja läbimise eest. Puudekohal kõnd maksis lisaks 40 USD/nägu ja matkarada 15 USD/grupp (meie puhul siis kahekesi). Üsna röövimine ja omal käel pargis käia ei saa, ükskõik, mis info te internetist leiate. Silmas peetakse seda, et pargi alasid läbib maantee ning seal võib omal käel autoga sõita. Kui kahel päeval pargis käia, on järgmise päeva sissepääs 50 USD/nägu, natukenegi soodsam. Algselt oli plaan ka šimpansi tuurile minna, kuid sellest lõpuks loobusime ja kahetsema me seda ei pidanud. Kel huvi, siis omal käel kohale minnes maksab tuur 100+150 USD/inimene ning algab hommikul 5.30.

Meie tegime Nyungwe rahvuspargis canopy kõnni ja Umuyove raja. Sarnast puude kohal kõndi tegime ka Bruneis ning siin meeldis meile rohkem. Rada ise oli meie meelest üsna igav ja üksluine. Päeva päästsid colobus ahvikesed, kes lõbusalt ühe puu olid vallutanud. Giid palus meil tagasi sissepääsu juurde jõudes nendest erilistest ahvikestest mitte rääkida, kuna siis pidavat me 150 USD-i per nägu juurde maksma! Eee, ahvid ise sätivad ennast meie rajale ja siis peaksime juurde maksma??? Hoidsime siis oma suud kinni ja vaatasime veel tagasisõidul tee ääres tasuta ahve!

Reisi 217. päev

Satume erikülalistena jumalateenistuse keskele ja näeme vabapidamisel genotsiidi vange.

Oleks nagu jõudnud eelmise sajandi algusse- värskelt kõndima õppinud lapsed koos emadega veavad pea peal hakkepuitu, veekanistreid ja banaanikoormaid, lisaks on pereemadel titt kangaga selja peale seotud. Aga kus on mehed sel ajal, kui nõrgem perepool raskeid asju tassib? Ei teagi, ehk teevad mingit päris tööd. Ja see päris töö on tihtipeale teetöö, kus 20 inimesest 19 puhkavad ja 1 teeb tööd. Nõnda on ju jagatud rõõm, samas on ka jagatud tulu.

Meie kui mitteusklikud, kui mitte öelda ateistid, satume järjekordsesse usukliinikusse (tegelikult väga armas kristlik kirik Huye külas). Astume sisse ja võtame viisakalt eelviimastes ridades tagasihoidlikud kohad, et mitte alanud jumalateenistust segada. Läheb mööda paar minutit, kui jumalamees selgitab kohalikele rwandalastele:

«Nagu te näete, on meil täna erikülalised.»

Kõik 48 ristiusulist vaatavad meie poole. «Mis, et meie vä?, Ega nad ometi meid ette ei kutsu?»

«Palun tulge ette ja tutvustage ennast- kes te olete ja kust tulete.»

«No mida v..ärki...» Mis seal ikka, panen video ka käima ja läheme punastades halleeluuja saatel jumalapealiku ette.

Tuuakse lisamikrofon ja tutvustame ennast viisakalt, et oleme Talvised ja Kaisad ja tuleme Eestist. Ja oh üllatust, jumalaonu ütleb, et siin on mingi ülikool, kus on tema üks sõber, kes on kristlasest eestlane! Maailm on ikka väike.

«Kas te olete kristlased?» 

«Jaa, loomulikult,» kõlab minu lausvale, aga paistab, et usutav, kui lisan juurde hüüdlause «Halleluuja» ja kõik kordavad sama minu järel. Hakka või usklikuks.

No igatahes on see väga tore seik ja kõigest hoolimata austan väga usuinimesi. Eks ma ise ka olen kunagi seal «noolemängu mänginud».

Lahkume 5 minutit hiljem, et avastada teist äärmust. Seal kiriku kõrval kohe üle tee on Karubanda vangla. Sõidame oma plekkmõlkis rendiautoga viitade järgi vangla juurde ja näeme oranžides kostüümides vange aiatöid tegemas. Väga oluline on teada, et neid aiatöid ei tehta mitte vangla siseterritooriumil, vaid väljaspool. Oleme veidi (pehmelt öeldes) üllatunud! Vangid ongi vabalt, see tähendab seda, et me ei kohta mitte ühtegi vangivalvurit nende paarikümne vangi läheduses. Vangid lihtsalt jalutavad ja teevad oma töid. Kasutame juhust ka lehvitada ja oranžid onud lehvitavad väga sõbralikult vastu.

Meie liiga lahke oleku aga peatab vangla väravas olev valvur, kes ajab meid vigases inglise keeles minema: «Ei olla, ei pilt.»

Mis seal siis ikka, saame mõned salajased pildid ja videoklipid ikkagi tehtud ja sõidame veidi eemale.

Juues on kaelkirjak kõige haavatavamas positsioonis. Pildistamise peale ta ei pahanda. Foto: Erakogu

500 meetrit teisel pool teed, sealsamas kiriku lähedal on veel üks oranžide särkidega ja mõnekümne vangiga põllulapp. Võtame oma kaamera ja kasutame zuumi, et veidi täpsemalt asjasse selgust tuua (kaamera zuum asendab väga hästi pikksilma). Jälle ei paista ühtegi vangivalvurit ega ka piirdeaeda. Igal vangil on põllulapi kõrval väike kanakuudi moodi nummerdatud boks, kuhu mahuks inimenegi sisse, aga tõenäoliselt hoitakse seal tööriistu. Täiesti uskumatu vabapidamise vangla!

Genotsiidimuuseumist jäi kõrvu jutt, et kõik genotsiidi eest vangi mõistetud saavad pool karistusest kanda ühiskondlikku tööd tehes juhul, kui paluvad oma tegude eest andestust. Küll siinne jumal on ikka armuline, aga loodan, et «ÜRO jumal» praeguse sõja kontekstis ei ole nii armuline…

Reisile saab kaasa elada Facebookis ja Instagramis (kasutaja Tripi.me).