/nginx/o/2020/07/03/13186384t1h590f.jpg)
/nginx/o/2023/06/16/15395532t1h0d98.jpg)
Galicia ei ole koht, mida eestlane ilmselt esmavalikuna Hispaaniaga seostaks. Pole seal Barcelona hullutavat ööelu, Alicante massiturismi või Marbella päikseküllaselt edevat kullakarda. On hoopis mäeveergudel rohetavad tamme- ja kastanimetsad, Atlandi ookeani soolane hingeõhk ning selline hulk saladusi, et neid võib harutama jäädagi.
Galiciat põhjast ja läänest piiravat ilmamerd – võimsat ja kargemat, kui «Vahemere maalt» ootaks – näeb lennukiga A Coruña linnakesse saabuja illuminaatorist sootuks tõenäolisemalt kui linnakese tähtsaimat vaatamisväärsust, juba Rooma impeeriumi aegadel alguse saanud hiiglaslikku tuletorni, mis hakkas teadaoleva maailma lõppu valgust heitma peaaegu kahe aastatuhande eest.
Mereannid taldrikul
Ookeani on kohe lennukist välja astudes ka tunda, sest õhk A Coruñas on iseäralikult pehme ning lohutavalt nahkapaitav. Kohalike suhe merega on romantilise kõrval ka praktiline – on omaette elamus näha neid tohutud ujuvaid puidust platvorme, mille küljest sügavikku rippuvate köite külge kinnitavad end aja jooksul sajad kilogrammid sinikarpe – ning meri leiab oma andide näol kiiresti tee ka turisti taldrikule.
Michelini giidis ära märgitud restorane on ainuüksi A Coruñas (elanikke on seal vähem kui Tallinnas) 25. Üheks suureks elamuseks ilmselt maailma parima karamellipudingu flan’i kõrval oli näiteks NaDo restoranis tumedalt rustikaalne leib, mille käntsakaid röstiti söögisaali keskel – ning kuidagi möödaminnes avasid sessamas seinteta köögis kergelt ürdise kastme tulises embuses oma poolmed ka kohalikud punakad merikarbid.
/nginx/o/2023/06/16/15395533t1h2ef9.jpg)
Muidugi pole mereannid alati sobiv valik sentimentaalsetele inimestele – restoranide klaasakendel oma tundi ootavaid kinniseotud homaare või värisevaid vähikesi tahaks nahkapistmise asemel tagasi vette aidata. Kuid vaid kõige murdlaineohtramas piirkonnas kaljude külge kinnituv vääneljalaline percebe, mille kilo võib maksta kolmekohalise summa, meenutab siiski piisavalt palju mõnd meretaime või kivi, et ta sinakaslilla sisuga tutvust teha. Maitseb percebe oma naturaalsel kujul nagu meri ise, nii, nagu oleks ühtäkki selja tagant ligi hiilinud suur laine paisanud teid näoga vastu põhja – soola, vere ja raua järele.
Lummav rohelus
Galicia sisemaa on täis mahajäetud kloostreid, viinamägesid ja suuremaidki puid. Suuresti paljaks raiutud maalt tulnu jaoks on metsik rohelus lummav – nagu ka teadmine, et eukalüptitsoonist kõrgemal võimust võtvad tammed ja kastanid on sageli sadu aastaid vanad. Mõneltki luuderohtu mattunud puult on kadunud inimpõlved korduvalt puitu võtnud, kuid Jaapani daisugi euroopaliku versioonina on Galicias olnud kenaks kombeks jätta hiigelpuu tüvi alles, ning aja jooksul sirutuvad sellest taeva poole välja uued rohelised käed. Teistsugused on siin ka matusekombed ning näiteks riikliku kultuuriväärtusega hotelli ehk parador’i üheks osaks võib kergesti olla surnuaed, mille valgete kunstlilledega ehitud kivihaudadesse kohalikke elanikke järjepidevalt sängitatakse.
/nginx/o/2023/06/16/15395536t1h1d71.jpg)
Ka Galicia tuntuim ekspordiartikkel on haud, Jeesuse apostli Jaakobuse – täpsemalt Suurema Jaakobuse, Sebedeuse poja – viimane puhkepaik pealinn Santiago de Compostelas. Võimsa graniidist katedraalini sammuvad mööda Rooma-aegseid via’sid igal aastal ligi poole miljonid palverändurid, liigestes valu ja äraseletatud silmis kummaline talve-eelne selgus.
/nginx/o/2023/06/16/15395535t1h5a64.jpg)
Püha põrmu maa-aluses krüptis olevas hõbedase läikega kirstus valvavad katedraali lae alt kõige hiiglaslikumad poolalasti inglid, keda oma elus näinud olen, ning üleelusuurune on ka püha mürri anum, mille aroom pidi keskajal peitma pikast ja kurnavast reisist räbaldunud palverändurite kehade lõhna.
/nginx/o/2023/06/16/15395537t1had25.jpg)
Vilkuvate küünalde valguses pihti vastu võtva eaka preestri kuue alt välgatavad ümarate otstega mugavad botased, kuid pühakujude pilgus on vana aja valu ning pühakoja labürindis keerlev inimmass vakatab hoobilt, kui otsekui hiiglasliku mao sisina – «Ššššhhhh…» – meenutus vaikusepidamiseks korraga neist üle kaigub.
Keldi juured
Ent taas kirikust tänavale astudes vaatavad vastumürgina religioossusele vastu nõiad, toimekad ninad soolatüügastes ja mustad keebid luual lendamisest puhevil. Kohalik nõid ehk meiga – kelle olemasolusse keegi ei usu, sest see on fakt – näeb välja vägagi inkvisitsioonieelne ning ka tarmukalt pirisev torupillimuusika meenutab turistile iga päev mitmeid kordi, et Galicia rahvas teab ja tunneb oma keldi juuri.
Mõned allikad peavad just Galiciat halloween’i (kohalikus keeles kannab see «pime pidu» nime samaín) sünnipaigaks ning eestlastele võib tulla üllatusena, et 23. juunil teevad ka Galicia inimesed jaanituld. Kuid tule kõrval on siis olulisel kohal ka mitmesugused õied – kõikjal teeveertes vohavast verevast sõrmkübarast leedriõisikuteni –, vorsti asemel süüakse sardiine ning oluline roll on ka veega ette võetavatel maagilistel puhastusrituaalidel. Galicias usutakse näiteks kindlalt, et viljatu naine saab käima peale, kui sammub õigel ajal ja õiges kohas merre ning laseb lainel uhada üheksa korda üle oma alakeha.
Galicia autonoomne piirkond
- Pealinn: Santiago de Compostela
- Lennujaamad asuvad Santiagos (SCQ), Vigos (VGO) ja A Coruñas (LCG); lähedale jääb ka Porto Portugalis (OPO)
- Rahvaarv: 2,7 miljonit
- Pindala: 29 574 ruutkilomeetrit
Nii nagu Eestis, on ka Galicias teatav mure sündimusega: 2017. aastal andis keskmine Galicia naine elu vaid 1,12 lapsele ning iidne rahvas on ka vananev, sest noored leivad endale eneseteostuse vallas paremaid väljakutseid laia maailma (või vähemasti Hispaania) teistes osades.
Erinevalt kohati sõjakalt iseseisvusmeelsetest baskidest veidike ida pool on Galicia inimesed leppinud oma kohaga Hispaania kuningriigis ning rahul sellega, et nüüd võib ülikooliharidusegi omandada galeegi keeles, mida Franco diktatuuri ajal avalikult rääkidagi ei tohtinud.
/nginx/o/2023/06/16/15395534t1h8860.jpg)
Turistil on Galicias üsna lihtne inglise keelega hakkama saada, kui vaid kõrvad üllatusteks lahti hoida. Combarro kalurikülas pealtnäha tagasihoidlikus Taberna Leucoiña restoranikeses lõunat süües kutsus omanik meid pidulikumasse (ja täiesti tühja) söögisaali ülakorrusel, mis oli täis liiliate lõhna ja lampide maagilist punast valgust, siis aga juba ka veinikeldrisse, kus pikalt meresügavustes laagerdatud kohaliku veini kõrval oli uhke ette näidata ka maailma ühe kalleima punaveini Petrusi karpe. Küllap on see ühel hetkel võimalik Eestiski – kui vaid on aega areneda ja rahategemise soovi kõrval ka armastust detailide vastu.
Külaskäik toimus Hispaania turismiameti kutsel ja kulul.