Vahva taksist ja mulukhiyah

Söögikohta kaunistas maal jahist, mis paraku ei päädinud lõvidele edukalt. Foto: Krister Kivi

Tuneesia pealinn Tunis võib võhiklikule reisijale jätta üsnagi kõlekoleda mulje. Nii oli see korra juba juhtunud. Hommikul lennukist maha astudes olin üsna väsinud ning teadsin, et kuidagimööda tuleb siin kuus-seitse tundi siiski surnuks lüüa, sest uus lend pidi minema alles pärastlõunal. Terminali ees passinud taksojuhid lõid kohvriveeretajat nähes käratsema otsekui varblaseparv.

Ma ei teagi, miks usaldasin just vanemat kiilaspäist meest, kuid võib-olla seetõttu, et ta teatas ise: temaga maksab sõit linna ainult 30 dinaari (umbes üheksa eurot), mis oli umbkaudu ka õige hind. Kuid ma ei tahtnud linna, tahtsin üksnes kusagil lennujaama lähedal veidi süüa. Ja osta mulukhiyah’i, mis on sõltuvalt käsitlusest legendaarne roheline soust või siis selle algmaterjal Corchorus olitorius’e lehtedest. Taksojuht sai kõigest aru ja lubas 30 dinaari eest mu lennujaama tagasigi tuua.