Olin Kariibidel käinud läbi Suured ja Väikesed Antillid ning plaanisin Sint Maarteni lennujaamast otse Pariisi lennata, kui helises telefon. Kõne muutis mu plaane täielikult: tühistasin lennupileti ja ostsin kaks uut, et saada paari päevaga teisele saarele, Martinique’ile.
Nädal ⟩ Kalad lendavad, Kuu on punane ja kalmaarid hüppavad otse pannile!
Helistajaks oli Radek, poolakast kapten, keda olin kohanud Las Palmases ja kellega olime paaril õhtul juttu puhunud. Ilma pikema sissejuhatuseta küsis ta: «Priit, kas sa oled veel Kariibidel?»
Kuuldes, et veel olen, tegi ta mulle ettepaneku olla abiks ookeani ületamisel läänest itta. See ettepanek tekitas samavõrd huvi kui kõhklusi. Esiteks ei ole märts selliseks reisiks kõige sobivam aeg ja teekond võib kujuneda parajaks katsumuseks, teiseks oli mul vaja teha ümber kõik oma plaanid, kuid ometigi teadsin ma juba kõne esimestel minutitel, et paari päeva pärast loksun taas Atlandil, ainult et seekord vastupidises suunas. Just nagu Kolumbus, kes rohkem kui 500 aastat tagasi purjede all Kariibidele saabus ja siis purjede abil ka tagasi Euroopasse naasis.