Maikuus taasavatav kaevandusmuuseum näitab ikka neidsamu masinaid, aga nüüd hoopis tõepärasemas keskkonnas ja usutavamalt.
Uuenenud kaevandusmuuseum on ehedam kui varem
«Uusi vanu masinaid juurde ei tule,» ütles Põhjarannikule kaevandusmuuseumi algusaegadest alates kogu sealset tehnikavärki korras ja käivitamisvalmis hoidnud Toivo Onton. «Sinna ei mahukski rohkem midagi, ruumi on vähe.»
Need masinad, mis olemas olid – rong sealhulgas -, tehti puhtaks ja korda ning viidi sootuks uude kohta.
«Nüüd on rohkem «päris» – näiteks lõikasime kombainiga päriselt sisse, et oleks paremini aru saada, kuidas see töö käib. Vanas kohas oli sein plokkidest laotud ja lõikejäljed sinna peale joonistatud. Lagi oli koormakilest,» muheleb Toivo Onton.
»Päris»-tunnet lisab kahtlemata tõsiasi, et kõik masinad, mida maa all leida, lähevad ka käima. Kindlasti ei hakata neid iga grupi jaoks käivitama – töötamise hääled salvestatakse, nii et kuulda saab neid igal juhul -, aga üsna sageli tehakse seda küll.
Kaevandusmuuseumi tegevjuht Sigrid Karon ütleb, et eesmärk on küll võimalikult palju ehedust pakkuda, aga selle juures tuleb pidevalt arvestada külastajate ohutusega.
«Varem tähendas toestus puitraame – neid oli kokku 687 – ja igal aastal tuli kusagil midagi ümber toestada,» räägib Toivo Onton, et kümne aasta jooksul vahetati enamik neist välja ja puidu hinda arvestades polnud see sugugi odav. »Nüüd enam puitraame polegi, uues osas on igal pool raudtoestus.»
Raudtee paigaldati uude kohta arvestusega, et kõik eksponaadid jäävad sellele poolele, kuhu vagunite uksed avanevad, ja üle raudtee pole üldse vaja minna.
Päris uue asjana hakkab maa all tööle söökla, kus lauad kujundatakse vanadest vagonettidest. See avatakse küll alles siis, kui kogu muuseum – ka maapealne osa – valmis. Senikaua pakutakse kaevurieinet ikka vanas kohas peahoones.