Vaimustuskahin läbib meie veerand tundi hiirvaikselt džunglis kükitanud väikest gruppi, kui hiiglaslik hõbeselgne isagorilla lõputuna tundunud eukalüptivõrsete suhu toppimise lõpetab ja rammestunult võsa alla selili viskab.
Gorilla haigutab laia suuga ja mu selja tagant kostab korraga seitsmest suust imetlev «aaahhhh!», justkui oleks ahv valmis saanud esimese topoloogilise kvantarvuti. Mägigorilla, kes on sünnist saadik harjunud sellega, et iga päev grupp turiste läbi metsa ennast kohale murrab – ükskõik kui tugev on vihm või kui pikk mudane tee –, et tema argitoimetusi tund aega vaadata, ei lase ennast üleüldisest imetlusest vähimalgi määral häirida.
/nginx/o/2023/05/19/15331367t1h5c69.jpg)