Eestlanna narkokogemus Hollandis: külm hakkas ja kõht läks tühjaks!

Aastakümneid liberaalset uimastipoliitikat viljelenud Hollandis oleks Eesti narkopolitseinikel terveks eluks käed-jalad tööd täis. Pildil kanepipood Göningeni linnakeses. Foto: Wutsje / Wikimedia Commons / CC BY-SA 3.0

Uues reisiraamatus «Minu Holland» kirjeldab Meelike Eenpuu-Villup lugejatele kurikuulsa kanepimuffini mõju.

Nüüd on ilmselt koht, kus pean oma kanepikogemusest rääkima. Ma olen pikalt teadnud, et kanepisuitsetamine võib skisofreeniat põhjustada, juhul kui sul selleks soodumus on. Ja mitte et mul otseselt väga tõsine soodumus oleks, lihtsalt minu geenid viitavad sellele, et kõige hullem üldjuhul juhtub. Kaugelt, väga kaugelt, on Juhan Liiv mulle sugulane, ja noh, tema skisofreenia tegi tast lausa Poola troonipärija. Ja mina küll Poola printsessina end tunda ei tahaks, ma ei tahaks ühegi riigi printsess olla. Need peavad kontsaga kingi kandma ja puha…

Lisaks kartsin, et äkki pöörab kanep mu aju tarbimise ajal täiesti sassi. Küll on räägitud juhustest, kus mõni on kõrgelt alla hüpanud või kuradikesi näinud. Ma elan teisel korrusel, jama ju, kui ma sealt enda arvates graatsiliselt ingli kombel alla liuglen, aga tegelikkuses alla hüpates jala murran.

Aga huvi oli ikka. Vaja ikkagi ära proovida. Turvaliseks ruumiks sai sõbranna kodu, kus tema poeg ja poja sõber külas olid, ja tüüpilise turistivärgina oli kokku ostetud korralik kogus kraami. Kas te teadsite, et on olemas oranži õiega kanep? Just see taim sai minu esimeseks kogemuseks. Ja mis siis juhtus? Õnneks mitte midagi erilist. Keegi kuskilt alla ei hüpanud ja nähtamatute tegelastega võitlust ei pidanud. Kamba peale sai üht nalja kaks korda kuulatud, kaks korda naerdud ja... ja siis tuli eriline tardumus ja löss peale. Sõbranna ütles, et tal läks isegi suu paksuks. Ta mees tuli koju ja nägi nelja Kurva Kuju rüütlit. Kas selline ongi siis kanep? Kas energiliseks ja ägedaks ei peaks see tegema? Mitmele kuulsale kunstnikule ja muusikule on just kanepivine inspiratsiooni pakkunud.

S e e tunne küll inspireeriv ei olnud. Seda võin lubada.

Uus reisiraamat «Minu Holland» Meelike Eenpuu-Villupi sulest Foto: Petrone Print

Teisel korral julgesin juba kodus proovida. Minuga samast kohast pärit Karita, kes nüüd Pariisis elab, tuli külla ja käisime siis ikka coffee shop’is ka. Peale selle mõtlesime muffinit proovida. Selle kohta hoiatati korralikult, et pidavat väga kange olema. Ju vaatasid, et kaks turisti tulevad, lollitaks neid täie raha eest. Ma oleks pidanud ütlema, et inglise keelest hoolimata olen mina ikkagi kohalik nägu.

Asusime siis selle ülikange ja ohtliku muffini kallale. Jagasime pooleks, selle poole veel pooleks ja sõime oma veerandiku ära. Minut, kaks, ei miskit. Muffin nagu muffin ikka, veidi kuivavõitu oli. Aga üks oli kindel – ei mõjunud. Sõime siis kumbki teise veerandiku ära, ei toiminud seegi, lõpuks suitsetasime kanepipläru peale. Täielik petukaup!

Olime korralikult petta saanud, ega siis midagi. Mina istusin niisama, Karita istus läpakaga põrandal. Isegi kass oli ta omaks võtnud ja lebotas sealsamas. «Näe, keegi on omale uue sõbra saanud,» saatsin hollandlasele teise tuppa sõnumi. «Haha, lahe jah!» tuli vastuseks. Meie elamises ei olnud endiselt keskkütet, nii vaatasin, et radikas on vist eriti jahedaks keeratud. Igatahes oli kummaliselt jahe. Keerasin radiaatori maksimaalse peale ja nokkisin telefoni edasi. Natukese aja pärast ühmas Karita: «Mis sa keerasid selle radika kinni või? Kuradi külm on!»

Kõht oli ka korraga tühi. Tegin meile hunniku näkileibasid juustuga ja me lihtsalt sõime need millisekundite jooksul ära. Vaikides. Ehk siis see oligi kogu selle kanepimuffini ja suitsu tulemus: külm hakkas ja kõht läks tühjaks. Igatepidi mittesäästlik pilvetõmbamine. Ahjaa, hiljem avastasin, et olin kassipildiga sõnumi hollandlase vennale saatnud. Tema aga ei saanud aru, et miskit imelikku oleks toimunud.