Eestlanna Annapurna mäeahelikus: «Hingata pole võimalik ja kõik tatistavad»

Selle Küppar mägede taustal. Foto: Selle Küppar

Reisiajakirjanik Selle Küppar jagab muljeid hiljutisest reisist Nepali Demokraatlikusse Liitvabariiki.

Ma läksin Nepali lihtsalt seiklema, igasugu eelarvamusteta ega kujutanud mingil viisil ette, mis mind ees ootab. Sisuliselt olin seal justkui sõjaväes, kus kõik mu kohandumisvõimed ja jõuvarud proovile pandi. Ma isegi ei lugenud läbi reisikava, mille reisifirma mulle saatis.

Mainisin küll reisifirmale, et päevakese võiks mägedes sporti teha ja ronida, aga mul polnud õrna aimugi, et pean 5 päeva elama sportlase tempos ja millised on elamise tingimused. Muidugi olen uhke, et sellega ikka hakkama sain, kuigi kord suisa nutsin ja kolm korda tahtsin kohe lahkuda, ainult võimalust polnud.

Võimatu lihtsalt hingata

4. detsembril lendasin Bangkokist Nepali pealinna Katmandusse 3,5 tundi. Nepalis on 8 maailma kõrgeimatest mägedest, sh Mount Everest, mis on maailma kõrgeim tipp, 8849 m. Nepal on multietniline, keelne, religioosne ja kultuuriline. Ametlikuks keeleks on nepali keel. Esimene mulje Katmandust on ikka tolm, tolm, mustus, aknad läbipaistmatud, hingata pole võimalik ja kõik tatistavad. Isegi inimesed on tolmukorraga kaetud.

Katmandu lennujaamas, oodates lendu Pokharasse olin üllatunud, et seal seisavad stangel kolm erinevat tasuta ajalehte lugemiseks. Näiteks The Kathmandu Post´i slogan kõlab nii:

«Without fear or favour». Juttu oli näiteks sellest, et selle aasta 1. jaanuarist kehtestatakse RS 100 000 trahv autodele, mis ei vasta saastenormidele. See on ligi 700 eurot ja keskmine palk Nepalis on 150 eurot. Teiseks suurimaks saastatuse allikaks on metsatulekahjud. Teadlased ennustavad, et hullem on veel ees, kuna Nepali talv muutub soojemaks ja kuivemaks. Õhu kvaliteet on läinud haiglate hinnangul ebatervislikust ohtlikuks. Katmandus oleks ma ise soovinud mitte hingata. Seal polnud lihtsalt mitte midagi, mis poleks paksu tolmukorraga kaetud. Septembris tabas ühte Nepali piirkonda üleujutus just saagi korjamise ajal. 20 000 perekonda sai kannatada ning 9000 perekonna majad ja põllud hävisid. Pered võtavad vilja külvamiseks laenu. Suureks probleemiks on riigis korruptsioon. Üks näide: kohalikud polnud ise võimelised oma passivormistamise avaldusi täitma ning vahendajatele tuli maksta 2-7 eurot. Nüüd on see keelatud. Veel on samas lehes kirjas, et tabati 27 000 euro väärtuses salakaupa: mobiilid, autoosad, riided.

Nepali motoks on, et ema ja emamaa on suurem kui taevas. Domineeriv religioon on siiski hinduism 81 %, millele 9%ga järgneb budism. Riigikord on Föderaalne parlamentaarne vabariik ja presidendiks Bidya Devi Bhandari. Elanikke on 30,7 mln. Rahaks Nepaali rupee ja 1 euro on 137 rupeed. Ümbritsetud peamiselt India ja Hiinaga, kus vahel siis Tiibet. Olukorraga riigis pole keegi rahul ning enamik noori võtavad pangast laenu, et välismaale õppima ja töötama minna.

Swayambunath ehk Ahvide mägi

Kui ma 4. detsembri pärastlõunal jõuan Katmandusse hotelli, võtan poole tunnise pausi ja seejärel on mul ette nähtud tutvumine vaatamisväärsustega: Pashupatinath, Boudhanath ja Swayambunath. Ma jõuan ainult viimasesse ehk Swayambunathi ehk Ahvide mäele. See on paksult täis kohalikke noori, kes kõik suitsetavad ja tatistavad. Ringjalt on vaade kogu linnale. Iga paari meetri tagant on poole meetrise objektiiviga fotograaf, kes noori pildistab. Telefone ma neil käes ei näe.

Ja siis templid, vaated all-linnale ja ennekõike ahvid. Kord nad tormavad sajakesi ühes suunas, siis jälle teises, rahulikumal perioodil otsib ema lapselt täisid ja on ka tülid. Nägin tosina ahvi suurust veerevat ja kisavat palli. Kohtusin seal elavate munkadega ja lõpuks mu reisifirma helistab mulle, et kas ma olen kadunud. Nimelt olin veetnud seal juba 3 tundi ja teiste vaatamisväärsusteni ei jõudnudki, sest kell 6 läheb pimedaks ja need suletakse. Jõuan veel mind hotelli sõidutavas autos tund aega istuda ega suuda aru saada, miks neile autod, kui jalgsi saaks viis korda kiiremini.

Teel suurimate mägede tippusid imetlema

Järgmisel hommikul lendasin Kathmandust Buddha Airiga Pokharasse. Kogu reisi teekond oli Kathmandu-Pokhara-Nayampul- Tikhedunga- Gorepani-Ghandruk- Tadapani-Pokhara-Kathmandu.

Kui meil saad lennujaamas (olematust, pisikesest) 100 m ise lennukile jalutada, siis seal pead selleks istuma igiajast tolmusesse bussi. Üks Alaskalt pärit ameeriklanna, kes oli töötanud piloodina, näitas mulle fotot lennukist, mille ta 20 a tagasi Nepali müüs ja nüüd selles turistina lendas. Lihtsalt pool tundi igivanas tolmuses bussis istuda, et 100 meetri kaugusel asuva lennukini jõuda, tundus juba liigse karistusena. Seda enam, et kui mina arvasin, et ronin mägedes ühe päeva ja nüüd selgus, et 5 päeva. Olin ikka ehmunud küll.

Pokhara lennujaamas võtsid mind vastu 3 meest: autojuht, kotikandja ja giid, kes kinkis mulle 3 gladiooli ning sõitsime meie turnimise alguspunkti. Nemad tulid Pokharasse bussiga, kus 200 km läbimiseks kulub ca 8 tundi. Mina ei olnud nõus sellist lõbu kaasa tegema, seega jäi valikuks lennuk. Reis kokku maksis 1100 eurot. Viisa sai teha lennujaamas 30 euri eest. Seda ette teha ei saagi.

Esmane šokk

Pokharast 1,5 tundi autosõitu ronimise alguspunkti Nayapuli teed jooma. Minu igapäevaseks joogiks oli piparmündi tee. Ent kui ma olin autoga sõitnud ca 40 minutit, siis oli mul ikka tõeline kiusatus öelda, et palun viige mind kohe lennujaama tagasi. Kõik neli autoakent olid avatud, mu kõrvad valutasid ning selle märja paekivi, rõskuse, muda, terajas peenikese liiva ja rõske keldri kopituse lõhna segu tõttu olid suu, silmad ja kõrvad täielikult ummistunud.

Esimene ronimispäev oli lihtne ja ilmselt lihtsalt mu võimete testimiseks, et millise rännukuplaani giid kokku paneb. Kell 13.00 hakkasime Nayapulist ronima ning kell 15.20 olimegi sihtkohas Tikhedhunga, mis oli me ööbimiskoht. Lihtne teekond, pigem hirmutas teadmatus, et kaua kõik kestab. Hotelli jõudes olin ma nii näljane, et oleks vist korraga terve elevandi ära söönud. Mu giid pakkus viisakalt, et õhtusöök on ehk kolme tunni pärast, ent mu vastuseks oli, et yle 1,5 tunni ma vastu ei pea. Ootasin seda minuteid lugedes ning sain oma kapsasalati ja kanatükid, mis olid valmistatud viisil, et sööd ka kõik kondid ära, sest need on pea pehmemad kui liha. Muidugi chillised.

Selle Küppar mägede taustal. Foto: Selle Küppar

Vaade hotellist oli muidugi imeline. All looklev jõgi ning ülal kõrguvad farmerite mägised astangulised põllud. Hotelli õuel mandariini puud. Aga toas oli üks ukse kohal asuv pisike pirnike ja null pistikupesa. Pärast õhtusööki lihtsalt ei osanudki muud teha, kui 12 tundi järjest õndsust pakkuva 20 cm paksuse teki all magada, sest alates kella kuuest on väljas ikka täielik pimedus ja külmus. Ausalt öeldes olin šokis. Kolmekorruseline ilus hoone, aga tubade vahel olevad saepurust plaadid ei küündinud vastu teist seina, jäi vahe ca 3 cm. See kuidagi isegi võimendas kaja, kui inimesed kõrvalruumides ka sosinal rääkisid. Kolme korruse peale oli üks wc, kuhu kannuga vett peale kallad ning kraanikauss jõest tuleva jääkülma veega. Mu õnneks olid mul seljakotis niisked salvrätikud enda kasimiseks. Kui need lõppesid, siis leidsin kotist veel kunagised Marati maskid, millega end kuivatada sain. Kogemus, milleks ma polnud end ette valmistanud ehk täielik eneseületus. Kui järgmises hotellis juba pistikupesa oli, kuhu sätid küll juhet 20 minutit, et ta voolu annaks, siis see oli juba luksus.

Ja ikka magasin sisse

Kuigi ma olin 12 tundi maganud, siis järgmisel päeval magasin sisse tund aega. Seega teisel päeval algas ronimine kella 8.00 asemel kell 9.00. Esimene tee joomine Ulleris, 2020 m kõrgusel kahe tunni pärast. Metsarajal all lookleva oja ja koskede kohal oli õhk nii karge, et praktiliselt torkis paljaid käsivarsi. Samas nii värske, et puhastas tunniga justkui kogu organismi ära. Keskendusin ainult õigele hingamisele ja kõvale spordile ning ei mu giid ega kotikandja ei vestelnud sõnagi. Kell 16.00 jõudsime Poon Hilli, Ghorepani. See oli nn suurlinn, kus oli ronimispassi kontroll. Hotellituba imelise vaatega lumistele mägede tippudele, ent isegi ainus wc kaks korrust allpool. Mu jõud ja kannatus olid otsas. Lõpuks puhkesin tahtmatult nutma ja ütlesin giidile, et ma polnud selliseks ekstreemsuseks valmis. ütlesin, et tahan omaette olla ja selle reisi lõpetada. Siis tuli murelik giid mind siiski segama ja andis mulle toa, kus oli wc ja sooja veega kraanikauss. Lugesin öid, et mitu neist üle elan. Õhtusöögi menüü oli kõikjal sama ning minu valikuks värske salat ja kana. Giidi ja kotikandjat meelitasin koos endaga einestama. Nemad kugistasid pool mu toidust alla nii kiirelt, nagu poleks elus süüa saanud. Alles reisi lõpus, kui tungivalt nõudsin, et nüüd on koos me ühine õhtusöök ja te tellige kõike mida soovite minu kulul, sain nendega ühes lauas istuda. Nende söögiks oli suur potitäis riisi, keeva õliga üle valatud. Siis näppudega segasid selle ja ka sõid näppudega. Ikka kaks kuhjaga praetaldrikut riisi.

13 tundi ronimist

Teisipäeval, 7 detsembril oli mul kolmas ronimise päev. Sel päeval oli äratus kl 4.30, ent mu kell oli endiselt mingi muu aja järgi ja seadsin end valmis kl 3.30, kuni vaatasin lõpuks telefonist kella. Ghorepanist Poon Hilli hakkasime ronima hommikul kl 5.30, et päikesetõusu näha. Jooksvas tempos treppidest läksime kõigist mööda ja olime 20 min varem kohal. Rüüpasime suurest metallkruusist kohvi.

Päris karm ronimine 40 min jooksul. Kui ma oma kella järgi saavutan igapäevaselt keskmiselt 30% oma päevasest tegevusaktiivsusest, siis nüüd mäkke jõudes oli juba 33%, pärast laskumist 66% ja õhtu lõpuks 404%.

Mu lemmikmäeks osutus seal platvormil Dhaulagiri 8167 m, sest oli justkui kõige ilusama kujuga. Kõrgeimad olid Annapurna 1 8091m ja Annapurna South 7219 m. Päiksetõus oli nii ere, et mäed muutusid tulipunaseks. Ja päiksetõus ise kestis alla 10 minuti.

Tagasi hotelli jõudes oli ahi pooleks tunniks köetud. Jõime kohvi ning kl 7.30 alustasime kogu rännaku suurima tõusu ja laskumisega. See kestis õhtul kella 19.00.

Maa oli külmunud ja härmatisega kaetud. Välimuse järgi umbes 70 aastane naine ronib treppidest suure kandamiga ja kummist varbavahe plätudega. Mu giid ja kotikandjaga isegi ei lobise, sest võhma kulub tõesti palju. Oleme vist ka ühed kiiremad. Hingan kogu aeg jooga stiilis, sügavalt sisse ja välja ning kõik treppide astangud on ronitud ühtlases tempos. Pulss ei muutu. Vaikus on nii sügav, et mu jopevarukate krigin vastu keha hakkab mind tõsiselt häirima.

Nepal pakkus tolmu kõrval lahkelt ka imelisi vaateid. Foto: Selle Küppar

Mõned astmed on nii kõrged, et ületavad mu põlve. Lõpuks jõudsime kõige kõrgeima ja mägedele imelisema vaatega lagendikule. Seda väitis giid, kellele ma koheselt kostsin, et enam teda ei usu ja kohe järgneski jälle 50 meetrit tõusu. Mul hakkas juba pea ringi käima. Sel päeval ronisime ja laskusime me kokku 13 tundi. Vahepeal oli lõunasöök ja esimest korda kõigi ronitud päevade peale võtsin endale väikese purgi õlut. See andis ikka kõvasti energiat edasi turnimiseks. Ja siis tulid lõputud laskumised treppidest. Arvasin, et ainult minul hakkavad põlved juba tunda andma. Kui giid ja kotikandja kinnitasid, et neil samuti, siis said mu põlved kohe korda.

Vaated olid muidugi sellised, mis on mälust kustutamatud. üks asi on muidugi kõrgeimad mustad mäed lumiste tippudega, aga hoopis teine asi on kulgeda mäestikel, mis on inimtühjad ja pidevalt muutuvate loodusvormidega. Kord on nagu Eesti metsad, siis kaetud vaid kikdkerpuudega. Mul on neid koduaias kaks, sellised pisikeste lehtedega, okkalised ja ovaalsete punaste marjadega. Siis jälle rododendronite mets, mis pole põõsad nagu meil, vaid õunapuude suurused. Sõnajalad on nii miniatuursed beebid kui peani ulatuvad lahvatised. Palju hõbenulge ja mände. Nii giid kui kotikandja olid suu ammuli, et teadsin, mis on nõgesed.

Samas õhtu väikeses muinasjutu linnakeses Ghandrukis oli imeline. Nägime pulmadeks elamise kaunistamist. Lilledest kaarja värava punumist. Kõik naiskülalised jalutasid ringi punastes kleitides. Umbes kella 19 ajal kostus pool tundi muusikat ning seejärel sama kaua koerte haukumist. Pulmad on tagasihoidlikud.

Ent olin omadega ikka juba nii läbi (ainult öiste külmumiste tõttu), et mõtlesin, et lihtsalt loobun oma eelseisvast reisist Bhutani. Kartsin juba päriselt külmunuid öid, sest oma kõige luksuslikumas hotellis magasin ma T-särgi, kahe dressipluusi, jope ja talvemütsiga kahe teki all. Tundsin end jäälossi vangistatuna, ent kiiret põgenemisplaani polnud kuskilt võtta. Jõudu andis vaid see, et igal õhtul tundsin, et yes, tegin ära. Ent ronimise viimasel päeval oli mul juba selline hoog sees, et kui auto meile vastu tuli, et Pokharasse sõidutada, siis kostsin giidile ja kotikandjale, et palun istuge autosse, mina kõnnin jalgsi. Sain vist hoo sisse, kui kord paar tundi koos kohalike koolilastega ronisime. Neil oli makk kaasas ja muusika mängis. Tegid nalju ja nende õhkkond oli selline vaheldus üksinduses kulgemisele.

Kõige enam ma ei saanud aru nende riietuskultuurist. Kui mina päeva peal palavaga koorisin jope ja dressipluusid seljast ning olin vaid T-särgiga, siis neil oli sama riietus nii 30 kraadise pluss kraadiga kui öösel miinuskraadidega. Ja paljud käisid plätudes.

Paekivist seinad ja muldpõrand. Ei ole ahju ega lõket. Ainult mu teises hotellis oli suures söögiruumis plekkahi, mis hommikul ja õhtul pool tundi sooja andis. Muidugi ma pole midagi sellist ka varem läbi teinud. Samas üks matkaja pesi väljas jääkülma veega pesu, kui mina ise tundsin end jäätununa. Keskmine sissetulek on seal 100 eurot kuus.

Pokharast tagasi Katmandusse

Kui tagasi Pokharas olen, et veeta seal viimane öö enne tagasilendu Katmandusse jalutan seal asuva järve juurde, mis mäeahelikega ümbritsetud. Väga palju oli kohalike koolilapsi trekkingult saabunud ja kõik proovisid minuga inglise keeles suhelda ning olid selle võimaluse üle õnnelikud. Viimasel päeval kui Katmandus olin, tahtis reisikorraldaja mind veel ühte imelist vaadet nautima viia. Kui ma olin tunni aja jooksul autoga ca 2 km läbinud, siis palusin vabandust ja nautisin lõpuks iseseisvat jalutuskäiku. Lihtsalt ei kujuta ette kuidas sellise saaste käes elada saab. Vähemalt kolmandik inimestest pidevalt sülitasid tatti suust paari minutiliste pausidega. Maa ise on tõesti imetlusväärne ja inimesed ülimalt sõbralikud, ent see oli esimene kord, kus ma väga hakkasin muret tundma meie kliima saastatuse pärast!