HELLENITE MAAL ⟩ Ikarias igavese elu saladust otsimas

Rohekassinine Vahemeri. Foto: Anete Kruusmägi

Aprillikuine Ikaria on veel pisut jahedavõitu. Kalpsame mööda inimtühja ümaraks lihvitud munakividega kaetud randa ja üritame leida Lefkada kuumaveeallikaid. Aga igal pool on vaid mäslevad lained ja meri. Merevesi on nagu Eestis suvel – jahedavõitu.

«Äkki oleme eksinud?» heidan kaaslase poole kahtlustava pilgu. Olen maailmas küllalt kuumaveeallikaid näinud. Enamik neist on teatud sorti basseinid, koos riietuskabiinidega. Mõnes kohas müüakse isegi krõpsu ja kokat, et oleks mõnusam liguneda. Siin aga pole mitte mingisugust elu.

Kaaslane heidab pilgu oma kellale. Oleme jalutanud täpselt 2,5 kilomeetrit Ikaria pealinnast Agios Kirykost. See peab olema õige koht. Astun taas merevette, kuid ei midagi. Vesi on külm mis külm. Teen veel paar sammu ja siis hakkan midagi tundma. Just nagu oleks mõnes spaas ja kõnniks mööda külma ja sooja vee jalutusrada. Kuskilt keerdub külma vee sisse sooja vee juga. Me oleme kohal. Heidame riided seljast ja tunneme, kuidas vaheldumisi hellitavad meid nii külmad kui soojad lained.