SINNA JA TAGASI ⟩ Klaasist põrand ja boonuspunktide lepalehestumine

Krister Kivi
, ajakirjanik
Copy
Vaade liftist Hilton Eur La Lama hotellis ei pruugi sobida mitmesuguste foobiate all kannatajatele. Või siis lihtsalt liiga suurtele muretsejatele.
Vaade liftist Hilton Eur La Lama hotellis ei pruugi sobida mitmesuguste foobiate all kannatajatele. Või siis lihtsalt liiga suurtele muretsejatele. Foto: Krister Kivi

Sattusin hiljuti Roomas hotelli Hilton Eur La Lama, mille numbritoas sõitsid motoriseeritud kardinad jonnaka järjekindlusega eest ära iga kord, kui uksest sisenesin. See polnud ainus asi, mis uhiuues võõrastemajas valesti näis. Kõhe oli kõndida majja sisse üle raudvõredest põranda, mille all haigutas mõõtmatu tühjus, kuid veelgi hirmsamad olid klaasliftid, millega sai sõita korrustele viivatele klaasseintega sildadele. Liftil polnud klaasist mitte üksnes seinad, vaid ka uksed, lagi ja koguni põrand (mingi halastuseriismega olid sisekujundajad põranda siiski piimjaks tooninud). Tundsin end selles läbi aatriumi kihutavas eblakas kastis ebakindlalt otsekui kass klaaspuhvetis.

Küllap oleks turvatunnet veidike parandanud see, kui oleksin olnud kindel, et Itaalia inseneridel on kõik läbi mõeldud. Paraku oli üks liftidest juba katki, veidi eemal oli kuristikku kõndimist võimaldav ava kaetud lihtsalt mingi tahvliga. Põrandast välja ulatuv uhke pulk, mille otsas olevat nuppu tõstuki kutsumiseks vajutama pidi, võdises ebakindlalt ja seda oli püütud fikseerida paberteibiga. Majutuse hind selles hotellis algas muide veerandist tuhandest eurost öö kohta.

Vanamoodne kindlustunne on praegusel ajal defitsiit ning seda ei süvenda ka lojaalsusprogrammide trendid. «Punktid põlevad!» hõiskab Tallinki reklaam Facebookis, kutsudes Club One’i kliente veebipoes boonuspunktidega ruttu allahindlust saama.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles