SALADUSLIK SAAR ⟩ Kuidas ma äärepealt oleksin tagasi neitsiks muutunud

Mis oleks, kui tõmbaks korraks pakase käest päikese kätte? Küprosel toimub praegu just see, millest Eesti turist salamisi unistab: luksuslikud hotellid on rahvast praktiliselt tühjad, hinnad absurdselt soodsad ja ilmad soojad, aga mitte tapvalt palavad. Aga kes küünarnukitunnet ja peomöllu ihaldab, seda muidugi ei leia.

Kuhu küll kõik hinged jäid? Küprose imekaunis loodus ja kuurordid on silmanähtavalt valmistunud vastu võtma märksa enam külalisi. Miks neid pole? Üks pilk siltidele, kus seisab näiteks «свежая рыба» või «итальянская пицца», ja asi klaar. Põhilisel sihtgrupil pole nii hõlpus soojamaapuhkusele põigata, kui enne saatuslikku 24. veebruari aastal 2022.

Mahajäetud paradiis

Veidi mahajäetud tunnet võib siin kohati kogeda küll. Aga ega see eestlast heiduta, pigem on boonus. Head toitu ja piisaval hulgal päikest leiab siiani vähimagi vaevata. Ja loodust ei huvita sugugi, kas kaunitest paikadest marsivad üle turistihordid või vilistab tuul. Tema on sama ilus ja imeline edasi. Unenäosinine vesi, kaljud, rannad ja grotid pole muutunud.

Suvi Küprosel juba kohal

Paari päeva eesti Küproselt naasnud agendid kinnitavad: juba on soe. «Arvasin, et on varakevad, saab rahulikult rannas pikutada. Aga jäin magama! Ja kõrbesin täielikult ära,» kinnitab väga küpsenud olekus naasnud Postimees Reisi ajakirjanik. Nii et kes unistab puhkusest sooja mere ääres – kahelda pole vaja!

Kitsuke käik viib kuulsasesse Aphrodite sünniranda. Enamasti on siin looduskaunis paigas turistihordid, aga praegu saab soovi korral üksi piknikku pidada ja kasvõi alasti ujuma minna. Foto: Katrin Lepp / Kristina Herodes

Meie unelmate puhkus startis kohe kriminaalsevõitu kihutamisega keset inimtühja Paphost. Ei ainsatki autot, ei ühtki inimest, ainult meie ja kassid. Kuid palgeid paitas eksootiliselt soe briis.

Karmid koroonapiirangud ja aasta jagu kestnud sõda on Küprose turismielu küll karmilt räsinud, aga puhata on seal endiselt meeldiv. Toit on maitsev ja vein niisamuti. Ainult hinnad oleks justkui ajast maha jäänud!

Küprosel toimub praegu just see, millest Eesti turist salamisi unistab: luksuslikud hotellid on rahvast praktiliselt tühjad, hinnad absurdselt soodsad, ilmad soojad, aga mitte tapvalt palavad. Foto: Katrin Lepp / Kristina Herodes

Kodu keset kunstiteost

Esimeseks peatuspaigaks valisime Euphoria Art Landi. See on Gaudi loomingu ainetel loodud, kuid siiski täiesti ainulaadne ja pöörase fantaasialennuga kokku pandud hiiglaslik mosaiikidest kunstiteoste maailm. Iga majake, jalgrada, aianurk ja värav on seal iseloomuga ja eriline.

Müstiline kunstimaailm Euphoria Art. Land FOTO: Foto: Kristina Herodes

Meie majake koosnes üksnes voolavatest joontest ja kirgastest toonidest, mis kokku moodustasid suure elurõõmsa kunstiplahvatuse. FOTO: Foto: Katrin Lepp

«Siin on iga kild ju käsitsi paika pandud,» selgitab majaperemees sõbralikult. «Kaheksa aastat ehitasime seda. Väga palju aega ja armastust kulus. Aga hea on midagi oma kätega teha.» Ta näitab meile ka aeda, kus jalutab kaks uhket paabulindu, üks neist lumivalge. Mõlemad imelised linnud tulevad ligi ja laotavad sabasuled kaunilt laiali. Oleme lummatud. «Teil väga vedas,» poetab meie võõrustaja. «Käskida neid ei saa ja tavaliselt nad seda ei tee. Küllap otsustasid, et tahavad kaunitele naistele muljet avaldada.»

Artlandis elavad lisaks meile imekaunid paabulinnud ja terve loomapargi jagu teisi elukaid. Foto: Katrin Lepp / Kristina Herodes

Me ei jaganud hotellikompleksi ühegi külastajaga, küll aga kaheksa kassiga. Kõik nad võtsid ründevalmilt ritta meie majakese ukse taha ning kui see avanes, sööstsid sisse. Kui aias kaasatoodud einet võtta püüdsime, kargas üks tooli seljatoele ilmse plaaniga maanduda otse taldrikus. Teine ei pidanud paljuks käpaga koputades märku anda: «Enne kassid, siis sina!» Võrkkiiges tšillides hüppas üks kiisuke mulle hellalt küüntega jalgadesse kinni. Majaperemees suhtus Küprose kassirohkusesse sama loomulikult nagu pidevalt pilvituna püsivasse taevasse.

Kassidel on ülbust ülearugi! Üks hüppas just tooli seljatoele ja võttis sihikule taldriku, kust tuleb hõrku krevetisalati lõhna. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Kiisud hoiavad kalameeste ligidusse. Targad, väga kohevad, rahulolevad ja hästi toidetud loomad. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Kassid! Kassid on tulnud linna!

Küpros ja kassid kuuluvad tõepoolest kokku. Legendi kohaselt olid selle imekauni loodusega saare ennemuiste hõivanud maod – neid oli sedavõrd palju, et inimestel polnud turvaline elada. 4. sajandil enne Kristust saatis aga kuninganna Helena saarele kaks laevatäit kasse, kes selle kiiresti madudest puhtaks tegid. Küll aga näeb looduses eksimatult madudele meelepäraseid paiku. Ega ülearu julgelt sellistes kivihunnikutes ringi ei roni!

Kassid kondavad see-eest igal pool metsikult ringi nagu saare täieõiguslikud peremehed ning nende arv saarel ületab praegu elanike arvu. Hiljem nägime ka mitmes luksushotellis neid päevitamas, kalarestoranides nurru löömas – ehtne elu nautimise eeskuju!

Kasse leidub Küprosel rohkem kui elanikke. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Kasside kõrval kohtasime teisigi kauneid elukaid. Näiteks on Küpros väga meeltmööda elupaik flamingodele. Roosad graatsiad on end sisse seadnud lausa kahes madalas soolajärves: Akrotiris Limassoli lähistel ja Larnaca järves samanimelise linna külje all. Reisigiidid hoiatasid, et pärast märtsi neid kohal olla ei pruugi, vähemasti lahkuvat nad Larnacast. Akrotiri järv seevastu näib olevat aastaringne elupaik ja on ka suvel flamingosid kubinal täis. Flamingode vaatlemiseks on olemas suur keskus võimsate binoklitega, kuid kinni seegi nagu kõik muu. Aga muinasjutulinnud tõmbasid kui magnetiga. «Oh ei, ligi ei saa neile mitte kusagilt poolt,» selgitab filmistaari välimusega noormees kohviku ees. «See on mudane, märg, sinna lihtsalt pole võimalik minna!» Viimase lausega on asi meie jaoks otsustatud.

Flamingod Akrotiri soolajärves Küprosel. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Mis võimatu, tuleb tingimata ära teha! Käärime oma pikkade kleitide sabad üles ja sumpame reipalt mööda põrgulibedat mulksuvat muda. Oleme vaiksed, et linde mitte häirida. Nad heidavad meile laisa pilgu ja loivavad elegantse aeglusega eemale. Hoiame viisakat vahemaad, kuid vaatepilt on siiski võrratu!

Sulestik on lindudel pigem valkjas kui roosa, küllap pole veel ülemäära ohtralt krevette nahka pandud. Aga milline graatsia! Võlutud vaatlejatel on tegu, et libeda muda peal mitte vaimustusest kõhuli käia. Hiljem on meie piinlikult puhas rendiauto täis sopaseid käpajälgi, mida püüame mineraalveega maha uhtuda. Kleididki on sopalärakatega ehitud. Aga tühja sest! Väga väike hind nii ägeda elamuse eest!

Paradiis on Küprose kohta veel üsna pehmelt öeldud. See kant üllatab ilu ja külalislahkusega. FOTO: Foto: Adonise Allikas

Kasulik teada Küprosest

Tallinnast Küprosele viib Air Baltic.

Saarel on suletud alad: Briti sõjaväebaasid ning Türgi hõivatud osa. Liigelda saab Küprose Vabariigi aladel, mis hõlmavad umbes 60 protsenti saarest.

Öömaja eelbroneering pole vajalik, ruumi on rikkalikult.

Söögikohtades pole samuti vaja lauda broneerida. Kuid veendu igaks juhuks, et söögikoht endiselt avatud oleks, sest paljud on ka suletud.

Kuulsad vaatamisväärsused on ikka sama imekaunid ja erilised, aga turistide vähesuse tõttu on nende avastamine stressivaba ja puhas rõõm.

Kohalikud on äärmiselt külalislahked ja suhtlusaltid. Pea igaüks suhtub välismaalasesse nagu oma isiklikku külalisse. Inglise keelt räägivad nad hästi, nii et suhelge, suhelge, suhelge!

Küprose päikeseloojangute värvimängud on maailmakuulsad. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Võrratud kuumaastikud

Võrratu loodus on Küprose suurim trump. Turismiasulas kopitades sellest osa ei saa, aga ülearu kaugele pole vaja ka sõita, et leida end täiesti inimtühjadest, sillerdavsinistest paradiisirandadest, koskede ja kaljude vahelt.

Tahtsime näha kuulsat Blue Lagooni ja võtsime sihikule Akamase poolsaare. Korralik tee läks poolsaare tipus üle künklikuks offroad-maastikuks. Ühel järsemal tõusul andis me rendiauto ohates alla. Kuid meie hasarti see ei murdnud – parkisime auto järsakuäärsesse mäetaskusse ja vantsisime jala edasi. Korraga kimas meist mööda bagi – lahtine, kerge, hoogne. Just ideaalne masin siinseks teeks. Vaatasime talle unistavalt järele. Õnneks korjas üks kohalik seikleja oma džiibi peale. «Ma märkasin teid kohe, et sinine ja kollane kleit, et huvitav, kuhu te lähete,» teatab Totis heatujuliselt. «Mul oli nagunii plaan siia snorgeldama tulla, mõtlesin, et saaksin teile teejuhiks olla.» Hammaste all krigiseb juba tolm, nii on meil küüdi üle hea meel. Totis juhatab kuulsa helesinise laguuni kõrval meile kätte ka mitu kohalike salaranda, kus on samuti kristallselge vesi – toonilt sama ebamaiselt kirgas nagu Aasia paradiisisaartel.

Akamase poolsaar. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Blue Lagoon ja võrratud värvid. Foto: Kristina Herodes

Aga väike isu omal käel avastada ning bagi juhtida jääb siiski kripeldama. Juba järgmiseks päevaks ongi bagiretk kokku lepitud. Meie giid Chris teeb meile lausa eratuuri, turistidest tühjal saarel oleme kõigis muinasjutupaikades ainult sõbrannaga kahekesi. Ujuma minnes tundub riiete selga toppimine ilmne liialdus.

Bagiseikluseks valmis! FOTO: Foto: Kristina Herodes

Tagasi neitsiks

Bagi on täiuslik liiklusvahend – tuul tuhiseb palavuse pehmemaks ning kerge lahtise kere neli suurt ratast ronivad ka kõige auklikumast teest või järsemast mäest vaevata üle. Puhas lust! Alustame Adonise kose juurest, mis sillerdab tillukeses grotis, valgus peegeldumas smaragdrohelisest veest. «Ettevaatust, vesi on kaheksa kraadi,» hoiatavad kaks tillukest härrat, kes seda paika peavad. «Aga kes nii julge on, et allikasse laskub, jääb igavesti ilusaks ja nooreks. Ja kui liiga kaua ujud, muutud tagasi neitsiks!»

Meile, Eesti taliujujatele, tundub allikavesi soe ja mõnus. Suplus kujuneb päris kindlasti ohtlikult pikaks, sest tagasi tulles hõikavad samad härrad: «Juba mõjus! Juba mõjus! Kaugele on näha!» Nii et olemegi nüüd taas neitsid? Ei tea öelda, peaks testima.

Adonise allikas. FOTO: Foto: Katrin Lepp

Merekoopad laevavrakiga. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Isiklik giid

Chris näitab meile järjest ette kõik kauneimad rannad: Coral Bay, Lara Bay, Turtle Bay. Viimased jäävad maastikukaitsealale. Küll on äge rallitada mööda auklikke tolmavaid teid, ümbruses inimtühi hingematvalt kaunis loodus. Merekoobaste juures on Itaalia laev maaliliselt karile sõitnud ja külili vajunud. Ligiduses asub võrratu Peyia asula, kus on Küprose kalleim kinnisvara, millest annavad tunnistust luksuslikud villad. Hingematvalt kaunid vaated türkiisikarva merele. Ja ühtlasi olla see ainus kant saarel, kus banaanid kasvavad. Vaesed banaanikesed! Ma ei teadnudki, et hiiglaslikule kobarale kiiremaks valmimiseks kilekott pähe tõmmatakse! Ei tundu ülearu ilus see umbne elu. Lisaks on luksuspiirkonna rahvas krampkäeline – kilerämpsu vedeleb kõikjal, teede ääres ja põllu veeres, ning kellegi sõrm ei sirutu sodi kokku korjama. Selline värk ajab mu padurohelise vere keema.

Imelisi paradiisirandu leiab saare igast otsast. Kuulsaimad on pidutsejate otsas Ayia Napas. FOTO: Foto: Kristina Herodes

Koht, kus Aphrodite merevahust sündis. Laine peksab siin meeletu jõuga vastu kaljusid. Foto: Katrin Lepp

Armastusjumalanna luurab iga nurga peal

Ja ei saa salata – prügipildumises on kõval tasemel nii võrratu saare püsielanikud kui ka turistid. Kui rahvarohkusega kaasnev prahilaviin hinge riivab, tasub eemale hoida kõigest Aphrodite nime kandvast. Legendi kohaselt sündis see kaunis armastusjumalanna merevahust just Küprosel Paphose lähistel. Siin asub ka üks konkreetne sünnipaigakalju. Aga kuna see tiris turiste ligi nagu kärbsepaber, asusid nutikad kohalikud igasugu kividele ja lahesoppidele Aphrodite nime juurde pookima. Ja turistid võtsid needki omaks! Kuid sama kaunist merd ja kaljusid näed mujal ka vähema prahi ja rahva seltsis.

Paremat aega kui praegu Küprosel kolamiseks oleks raske leida. Kohalikke on seal napilt 875 000, turistihordid puuduvad, nii et paradiisi pagemine pole paha plaan. Ah jaa, veel viimane tähtis detail: kohalik vein, mille eest meid mitmeid kordi hoiatati, maitseb omapärane, kuid igati hea. Ainult et kaloreid seal vist ülemäära palju pole, sest naastes olime sõbrannaga mõlemad mitme kilo võrra lahjemad.