KAHE REISIHOOLIKU PÄEVARAAMAT ⟩ Boliivia: ööbussid, omamoodi valimissüsteem ja jäneselaadsed karvapallid
2. märts 2023, 13:56
Juba sadakond päeva ümbermaailmareisil olnud noored eestlased jagavad koostöös Postimehe reisiveebiga oma seikluse eredamaid hetki.
Boliivia, mis on üks odavamaid Lõuna-Ameerika riike, on ilma mereta riik, aga see pole alati nii olnud. 19. sajandil, kui boliivlased pidasid karnevali, tungisid Tšiili väed sisse ja virutasid rannikuala endale. Aga boliivlasi see ei morjenda ja sellest hoolimata tähistavad nad merepäeva.
Valimisõigus on vallalistel (jah, täpselt nii) 21-aastaselt ja abielus olevatel 18-aastaselt. Omamoodi!
Eile paisusid mul huuled päikesepõletusest nii villi ja paiste, et oli raske suud toitumiseks avada, seetõttu anti öösel ainult 2 tundi magada. Aga ka öösel juhtub asju. Kuna siin peab unekoti ajal vähemalt 2 korda vetsus käima ja kuna see asub õues, siis kohtan mitmel korral pika sabaga jäneselaadseid karvapalle (viscacha). Nad on üsna julged ja jäävad mind vaatama, seega vaatame tükk aega tõtt. Veider on see, et mul on «jalas» pimedas ettejuhtuv dressipluus, mille käised keeran ümber piha ja taguots jääb paljaks, täpselt nagu Playboy-jänku. Seega võib jänkudest aru saada, miks nad mind kui omasugust jõllitavad. Teisi hotellikülalisi õnneks sel korral ei kohta.
Aga täna on tuju neli ja pool korda parem, sest uni oli hea ja valdavalt tuleb aktiivne puhkepäev. Õhtul on plaanis ööbussiga Uyuni linna sõita ja eile bronnisime päevaks bussijaama lähedale hommikusöögiga öömaja. Aga milleks hommikusöök, kui kell 21.00 stardib juba buss! Sööme siis vähemalt hilislõuna samas hotellis. Tellime mingid toidud ja mahla, mis maksab kahele 6,30 eurot, aga ega me täpselt aru ei saa, mida lõpuks tellisime, sest meil on hispaania keeles kahepeale ainult väga olulised laused selgeks õpitud, nagu «una cerveza, por favor» ja «donde esta el baño?».
Siis tuuakse supp, kanariisi-friikate põhiroog, kannuga naturaalset apelsinimahla ja magustoidulörr. Seda viimast me ei söö, aga nii odavat kolmekäigulist lõunat nagu väga ei mäletagi...kui just ema juures külas tasuta lõunad välja arvata! Tervitan siinkohal oma ema: «ema-ema, ma olen internetis!»
Teen veel mõned tunnid tööd ja jalutame kella 20.30 paiku bussijaama. Siin on veider see, et kuni hilisõhtuni välja on tänavad paksult autosid ja rahvast täis. Tungleme tuututavate autode ja hunnikus inimeste vahel oma seljakohvritega ööbussile. Bussijaamas peab lisaks sellele, et meil juba on pilet olemas, veel piletikontorist uue pileti saama ja lisaks peab veel bussis terminalitasu maksma. Ja buss viibib tänu sellele veidrale bürokraatiale veel 15 minutit. Aga on, nagu on.
Bussis on mugavad istmed, mille seljatugede peal on suurelt tiketsBolivia.com reklaam, ainult et üsna tüüpiliselt juba alates lennujaama siltidest on ka see silt valesti kirjutatud ja õige veebiaadress on ikkagi puuduva c-tähega: ticketsBolivia.com. Võtame lõpuks mugavad asendid sisse, võrdleme Kaisaga, kummal on ägedam naba ja proovime unne suikuda!
Öö bussis möödub valdavalt poolunes. Tee on sama auklik nagu mu üks lemmiksärk, aga kohale jõuame Uyunisse täpselt kell 6.02 hommikul.
Ilm on senimaani meie reisi kõige graatsilisem ehk 3 kraadi, aga loodame sooja saada hotellis, kuigi check-in on alles kell 13.00. Oleme veidi ka juba aklimatiseerunud, kuigi kergeid sümptomeid, nagu hapnikupuudusest hingeldamine, veel aeg ajalt viskab. Ühel turistil jooksis suvalistel hetkedel ninast verd, aga eks kuidas kellelgi see «haigus» väljendub.
Tuppa meid veel ei lasta, aga pagasi saame jätta lukustamata kappi hoiule ja lubatakse istuda kolmveerandsoojas köögis. Siis aga 2 tundi hiljem katsume kolmanda varbaga õueõhku, mille kuumaõhupall (päike) on juba soojaks kütnud. Siin on veider see, et öösel on nagu eestimaine soe talv ja päeval nagu tavaline Eesti suvi, aga majad on kõik kütteta!
Seame sammud pudrumajja ja tellime korraliku toidu. See jääb meie ainsaks tänaseks söögiks, kui just küpsised ja banaan toidu hulka mitte arvata.
Aga edasi juba liigume surnuaia poole, seekord mitte inimsurnuaia, vaid rongide. Siin Uyumi külas elab 22 tuhat elanikku ja ühest otsast teise saab oma sussidega tunniga hakkama, kuigi liigub ka taksosid. Ei teagi, kellele need mõeldud on, seega, nagu ikka, liigume jalutades. Kaisa suureks rõõmuks jookseb siin iga nurga taga koeri ja nad on siin sõbralikud erinevalt La Pazi koertest. Üks suur kuts lausa tahab jõuga Kaisale sülle hüpata ja kõik kohad läbi limpsida, teine tahab peremehe maha jätta ja meie juurde elama tulla ja kolmas ronib restos sülle ja plaanibki sinna terveks päevaks põhku keerata.
Rongide surnuaiale jõuame ainsatena jalgsi, parklas vedeleb mitukümmend Land Cruiser džiipi, seega kõik on siia tulnud mingi tuuri raames. Aga meie käime selle ala erinevalt teistest turistidest otsast lõpuni läbi. Kaugemas otsas on veidi mahajäetum, aga on näha mingit elu – õllepudelid, seksualiseerimise jäänused (kondoomid) jne. Põhiosas on aga kõik veidi korralikum, kuhu on koondunud nii auruvedurid kui ka veidi uuemad rongihakatised, kaunistusteks graffiti-tattoo'd. Kuskil saab kiikuda, aga järjekord on uksest välja, kuigi ega seal uksi polegi. Päris fun koht!
Ja meie plaanid taaskord veidi muutuvad, kuna sõit järgmisse riiki on edasi lükatud maavärinate ja maastikutulekahjude tõttu. Maavärinaid on siin üsna tihti, just paar päeva tagasi oli siinkandis 5 magnituudine raputus, aga see uudiskünnist ei ületa. Kui meil Eestis mõni puu kukub metsas maha, ei hakka ju sellest kohe suurt probleemi tekitama.
Hilisõhtuks kell 19.00 oleme nii väsinud, et keerame end teki vahele kortsu.
Reisile saab kaasa elada Facebookis ja Instagramis (kasutaja Tripi.me).