SINNA JA TAGASI Ilusam ja elusam

Krister Kivi
, ajakirjanik
Copy
Reisimine võimaldab alati midagi avastada, sealhulgas uusi puuvilju. Sellise vilja kasvatab marmelaadipuu.
Reisimine võimaldab alati midagi avastada, sealhulgas uusi puuvilju. Sellise vilja kasvatab marmelaadipuu. Foto: Krister Kivi

Méxicol ja Istanbulil on vähe ühist – peale selle, et mõlemas elab inimesi paariteist või -kümne Eesti jagu. Üks on pool ööpäeva kestva lennu kaugusel, teine üsna Euroopa Liidu külje all.

Jõuda Istanbuli uude hiidlennujaama on pidulik tunne: reisijate massid hajuvad kõrgeisse hallidesse nii ära, et neid justkui ei olegi. Piisab muidugi lumesajust või muust kriisist, et korraga poleks lennujaamas ruumi istuda ega astuda, kuid Méxicos on ummikud reegliks. Loodad näiteks kell neli hommikul saabudes kohata öist tühjust, kuid immigratsioonisaal sumiseb maaletahtjaist ülesärritatud mesilasperena. Kahjuks keelavad sildid pildistamise, sest ega piirivalvurid – neid on tööl vaid näputäis – taha, et fotod mitme tunni pikkustest hiigelsabadest internetti pääseks. Kontroll ise on mõlemas riigis Eesti passi omanikele lihtne, kuigi Mehhikos on soovitud näha näiteks hotellibroneeringut, mida Türgis pole veel juhtunud.

Praegu on Türgi liiri ja Mehhiko peeso kurss võrdne, kumbagi saab euro eest umbes 20. Mehhikos saab euro eest aga rohkem. Kui Türgis võid osta ka viieeurose latte, siis México tänavarestoranides saab selle summa eest kolmekäigulise lõunasöögi jookidega. Istanbuli lennujaamast taksoga 140 km/h linna kihutamine maksab 300–400 liiri, Mehhikos on aerodroom kesklinnas ja öösel võib Uber küsida vaid 60–70 peesot.

Tagasi üles