HELLENITE MAAL ⟩ Pooliku Muhu mõõtu vulkaanisaar lummab pea talumatu iluga

Joovastunud pildistajad Oias – kes võtab üles loojangut, kes teeb selfit. Foto: Ingvar Luhaäär

Kui ei taha minna just lausa troopikasse, on Santorini üks kaugemaid kohti, kuhu võime lennata suve pikendama (või varakevadet tervitama) – kreeklaste saar kustunud vulkaani merest välja ulatuval kaarjal kraatriserval, õigemini vaid ühel katkel sellest, pindalalt meie Vormsist pisut väiksem, kuid kujult mitte ümarapoolne, vaid pikk, kitsas ja kaarjas.

Mäeharjalt saare keskel on paljudes kohtades meri nähtav mõlemal pool. Mullapinda Santorinil sama hästi kui pole, kõikjal halli ja pruunikat tooni kiviklibu, erkjat rohelust jätkub vaid paariks kevadkuuks, siis kõrvetab päike ja põud rohututidki ära. Metsi pole, kuid üksikuid suuri puid siiski kasvab ja vulkaaniline tuhk on kohati viljakas, võimaldab kasvatada nii viinamarju kui oliive. Viinapuud on väikesed nagu meie saarte kõige viletsamad maadligi hoidvad kadakad, kuid marjad suured ja magusad.

Kreeklased on elanud saarel juba mäletamatuist aegadest, karjatanud kitsi ja püüdnud kala ning küllap tundnud siin end hästi: juustu, oliive ja veini jagub – nii võib ju elada! Väljakaevamistel on leitud jälgi enam kui kolme tuhande aasta vanusest tsivilisatsioonist, mille mõned säilinud esemed annavad tunnistust kõrgest kultuuritasemest, mistõttu on isegi püstitatud hüpotees, et just Santorini on osake sellest suurest Atlantisest, mis merepõhja vajus.