SINNA JA TAGASI Helsingi avastamine

Krister Kivi
, ajakirjanik
Copy
Vallilan Kansallisteatteri interjöör seob pehmed diivanid, toataimed ja tehaseesteetika. 
Vallilan Kansallisteatteri interjöör seob pehmed diivanid, toataimed ja tehaseesteetika. Foto: Silvia Pärmann

Tunnen vähemasti kahte täiskasvanud tallinlast, kes pole kordagi elus Soomes käinud, kuid kas ma isegi olen? Jah, olen üle Soome lahe sõitnud kindlasti enam kui sada korda ning leian vaevata üles Kiasma ja Haka­niemis India ja Tai toidupoed, tunnen kesklinna graniitsüdamesse kaevatud tunneleidki, kuid inimestel on ikka komme hakata suletud silmi tallama juba sissekäidud radu. Õnneks leidus kõledas jaanuaris rõõmsalt roosa mütsiloduga giid, kes hakkas Helsingisse kutsutud ajakirjanikele näitama hoopis midagi muud.

2018. aastal avatud Oodisse (Töölönlahdenkatu 4) oleksin võinud muidugi ise ammu sattunud olla. Ametlikult raamatukogu, kuid sisuliselt helsinglaste elutuba, soe, suur, valge ja inspireeriv hoone, mis tõmbab sadu inimesi pilvisel talvepäeval lihtsalt tulema ja olema. Ja ka tegema, sest Oodi on ka töötuba, kus sümboolse tasu eest või suisa tasuta on võimalik kasutada mitmesuguseid teenuseid nõupidamissaalidest ja muusikastuudiotest kuni 3D-printeriteni välja. Niisiis: üks inimesi võimestav paik!

Helsingi Oodi raamatukogus saab teha peaaegu kõike. Isegi ronida. 
Helsingi Oodi raamatukogus saab teha peaaegu kõike. Isegi ronida. Foto: Taavi Sepp
Tagasi üles