RANNAPILDID ⟩ Salaparadiis, kus päevitusi pole vajagi...

Paadisõit paradiisisaarte vahel. Foto: Kristina Herodes
Kristina Herodes
, ajakirjanik
Copy

«Jah, see on paradiis. Mitte keegi mitte midagi ei tee!» 

Noogutan nõusoleku märgiks. Noormees näitab mulle oma vigastatud vasakut kätt – tema enese parem käsi andis kohutava noahoobi kokteili jaoks laime hakkides. Kutt on lühikest kasvu ja näojoontelt sümpaatne. «Ma olen siin sündinud, kohalik,» räägib ta uhkusega. Ta kannab hüüdnime O.

Koh Jum - meie jutukas baarmen O. tegi meile kohe selgeks, mismoodi kohalik elu käib.
Koh Jum - meie jutukas baarmen O. tegi meile kohe selgeks, mismoodi kohalik elu käib. Foto: Marko Külaots

Kui mees tahab abielluda, siis tuleb maksta!

«Elame koos isaga kahekesi. Kui on hea ilm, siis töötan baaris. Kui on halb ilm, siis püüan kala. Päevas teenin 300 bahti (8,37 eurot). Kui on väga hea päev, palju kala, siis 1000 (28 eurot).»

Otse rannas palmide all puhkavas baaris on praegu rahulik. Veidi aega tulistas ta kokteile fenomenaalse tempoga ja järjekord oli ligi kümme inimest. Korraga on kokteilimaiad janu kenasti ära kustutanud ja saame rahulikult lobiseda. Ma ei oska suuremat nalja visata, aga esimest korda saan O naerma, kui ütlen, et mul on kolm last. Tema meelest on see jube hea nali.

«Minul ei ole. Mul ei ole naist ka. Tais on see väga kallis – pead maksma naise vanematele vähemalt 200 000 (5587 eurot). Sa terve elu kogud seda raha.» Tundub nukker. O lohutab, et girlfiend-style koos elada ikka saab. Aga kui abielluda tahad – maksa!

Otsisime Tai puhkuseks saart, mille vaibi poleks turistid veel ära rikkuda jõudnud. Sest paraku nii see käib – valge mees ees, prügirada taga. Ja samuti seavad end ühes turistide vooga autentsete tai toidukohtade asemel sisse pitsabaarid. Ao Nangis on need kohalikku toidukultuuri lausa lämmatamas, sest kohev valge puhkaja ei pea ju nädalatki ilma nisuta vastu.

Viimati mainitu on koht, kust soovitan võimalikult ruttu pageda. Kogu turistinduse pahupool vahutab seal! Lärmavatest poissmeestest, kel veri õllega pooleks, kuni kiimas punakaelteni, kes krabavad tai naisi. Tilluke tailanna roosaks grillitud, võdiseva jörmi käevangus on tavaline vaatepilt.

Koh Jum Krabi provintsis Tais. Merest saadud lauajuppidest kokku klopsitud rannabaar ripub kaljunuki peal ja pakub soodsaid jooke. Kuid tõenäoliselt oled seal baaris ihuühksi!
Koh Jum Krabi provintsis Tais. Merest saadud lauajuppidest kokku klopsitud rannabaar ripub kaljunuki peal ja pakub soodsaid jooke. Kuid tõenäoliselt oled seal baaris ihuühksi! Foto: Marko Külaots

Tõeliselt boheemlik hipisaar

Kui vaadata nimekirju, mis saartele sõita, troonib esikohal tänu Maya lahes (Maya Bay) vändatud seiklusfilmile «The Beach» maailmakuulsaks saanud saar Ko Phi Phi Leh. Kuulsuse hind oli sedavõrd ränk, et Maya laht suleti looduskaitse kaalutlustel paljudeks aastateks. Praegu on see taas avatud ja unistuste privaatrannaga reipalt kontrastne reaalsus on selline, et turistisabas saab veeta kogu päeva. Aga meie tahaks tõeliselt boheemlikku hipisaart. Kallim avastab ühest seiklusblogist Koh Jumi saare. Ükski laialt levinud otseliin ega ekskursioon rahvast sinna ei vii – tundub paljutõotav märk.

Pikksabapaat tüürib merele. 
Pikksabapaat tüürib merele. Foto: Kristina Herodes

Leiame paadimehe, kes meid tiba enam kui tunniga oma pikksabapaadiga kohale loksutab. Piki rannaäärt seilates ei usu me oma silmi – lõputud valged liivarannad on täiesti inimtühjad. Kui paadiga oma bangalote juures randume, keeravad kõik päevitajad pead, justkui toimuks midagi enneolematut. Neid on neli.

Kohale saamise keerukuse kompenseerib võrratu idüll.
Kohale saamise keerukuse kompenseerib võrratu idüll. Foto: Marko Külaots

Lumivalge liivariba on viis kilomeetrit pikk ja kui on viitsimist vahepeal kaljusakkidest üle turnida, siis lausa lõputu. Kohe esimesel õhtul pärast imehead tai einet läheme jalutama. Päike loojub siin vara, veidi peale kella kuut. Paar sammu meie kuurordist edasi algab pilkane pimedus.

Selline paradiisirand ja ei ühtki inimest? Aga just selline on Koh Jum.
Selline paradiisirand ja ei ühtki inimest? Aga just selline on Koh Jum. Foto: Kristina Herodes
Meri nagu muinasjutus. 
Meri nagu muinasjutus. Foto: Kristina Herodes

Rannal pole ainsatki inimest, kuid selle eest kihab kogu liiv krabidest. Pealampi läheb tarvis, et mõnele kogemata peale ei astuks. Korra see juhtub ja kontide purunemise ragin käib luust ja lihast läbi, igavesti vastik kogemus. Mõni nutikam tüüp on end tühjas teokarbis sisse seadnud ning kasutab seda kaitsekilbina.

Kilomeetrite viisi imekauneid randu, sekka mõni Robinson Crusoe stiilis rannabaar või oksaonn. 
Kilomeetrite viisi imekauneid randu, sekka mõni Robinson Crusoe stiilis rannabaar või oksaonn. Foto: Kristina Herodes
Kristinka, omanikust suurem seljakott ja meie mõnus «kanajalgadel» onnike. 
Kristinka, omanikust suurem seljakott ja meie mõnus «kanajalgadel» onnike. Foto: Marko Külaots

Tundub paras kamp kannibale, näeme, kuidas kaks krabivana ilma karbita liigikaaslase kallal maiustavad. Hommikul ujuma minnes märkan, kuidas üks tüüp on teokarbi nagu isikliku auto ukse ette parkinud ja ise päikese eest urgu magama pugenud.

Kuldbikiinides rikkurid

Järgmisel päeval saart avastama minnes otsustame piki rannariba joosta. Mõõn on veetaset langetanud ning toonud välja kõva liivariba. Väga palju on džunglit – tihe padrik algab kohe ranna äärest ja ega väga sinna sisse ei murragi. On ka puhkepaiku, mis hüljatud – seinajupid veel püsti, katused sisse pekstud.

Vaade kaljubaarist. 
Vaade kaljubaarist. Foto: Kristina Herodes

Kuid on ka luksusvillasid, kus iga maja juurde kuulub isiklik bassein ja ühe öö eest tuleb maksta tuhat eurot. Miks sellise paradiisiranna vahetus naabruses veel basseini vaja läheb, jääb mulle küll selgusetuks, aga leidub puhkajaid sellegi paiga tarvis. Rikkad on mahult minust kolm korda suuremad ja kannavad kullakarva bikiine.

Öömajaks on valdavalt lihtsad bungalod, kuid on ka paar luksuskuurorti. 
Öömajaks on valdavalt lihtsad bungalod, kuid on ka paar luksuskuurorti. Foto: Kristina Herodes

Jookseme kuni Ao Si rannani välja. Seal on erakordselt lahe salgake oksaonne, mis mööda mäekülge üles ronivad. Jamaica värvides baar ja unikaalne vaib. Ainult veebist seda kohta ei leia, sõitke sinna ja küsige baarionult onni rendiks, tõenäoliselt tal on.

Õied on suured ja neid on igal pool. Kogu saar õitseb.
Õied on suured ja neid on igal pool. Kogu saar õitseb. Foto: Kristina Herodes

Liiv on vahepeal kuumaks muutunud, kui tahame üle selle saada, tuleb tulistjalu joosta. Veidi maad Ao Si’st saare lõunatipu poole püüab pilku isevärki kirev rannabaar. Nagu pilpaküla – iga roigas, millest onnikesed on kokku klopsitud, vaatab ise suunas. Päikesevarjud on heegeldatud. Lisaks on kirevad sukad selga saanud hulk palme. Nurgas on kitarr, kõik on boheemlikult pilla-palla. «Siia me jääme,» on otsus kiire.

Koh Jumi ilmselge võlu on hipilikult romantilised lobudik-baarid rannas. Vaade on super ja joogid odavad. 
Koh Jumi ilmselge võlu on hipilikult romantilised lobudik-baarid rannas. Vaade on super ja joogid odavad. Foto: Kristina Herodes

Sara sügavusest läheneb väga värviline rastamees, kelle pats ulatub kandadeni. Ta nimi on Poom ja kogu see baar siin on tema kätetöö. Ise elab ta puu otsa ehitatud onnis. Ja nii juba «ma ei tea, kui mitu aastat». Mis ta siin teeb? «Kitarri mängin, heegeldan. Toit tuleb ookeanist.» Savupilv reedab veel ühe hobi. «Eestist?» kergitab ta kulme. «Ma pole näinud ühtegi inimest Eestist. Kus see on?»

Poomi tore hipipaar. Päikesevarjud on heegeldatud. Lisaks on kirevad sukad selga saanud hulk palme. 
Poomi tore hipipaar. Päikesevarjud on heegeldatud. Lisaks on kirevad sukad selga saanud hulk palme. Foto: Marko Külaots

Poom on kogu koroonaaja seal elanud. Kui keegi tuleb baari, on tore. Kui keegi ei tule, on ka tore. Mojito, mille ta mulle valmistab, on elu parim. Sest suhkrut tal pole – on hunnikus värsket laimi ja münti. Serveerib ta selle poolikust kookospähklist ise valmistatud anumas, mille saab toetada auguga puutükile. Väga lahe!

Mojito kookospählikoorest anumas. 
Mojito kookospählikoorest anumas. Foto: Kristina Herodes

Rämpsurand ja uppund kukk

Otsustame toppida oma nina ka sinna, kuhu turist ei satu – idakaldale. Need kaks rannariba on nagu öö ja päev. Mandrilt on meri kohale uhtunud plasti, suitsupakke ja muud rämpsu. Vesi on kohati nii must, et ei paista isegi läbi.

Idakallas, kus elavad kohalikud, pole pooltki nii kaunis kui läänekallas, kuhu satub turist. 
Idakallas, kus elavad kohalikud, pole pooltki nii kaunis kui läänekallas, kuhu satub turist. Foto: Marko Külaots

Peagi selgub ka põhjus – kalurimajakeste WCst suundub roheline plasttoru otse merre ja selle otsast tulebki pahinal hallikaspruuni ollust. Sealsamas suplevad lapsed. Pilku püüab ka üks seninägematu mereloom – suur ja kirev. Vaatan lähemalt. See on uppunud kukk, tüüp on siinsamas kalda kohal vaiadel kõrguvast katkise seinaga kanaaedikust üle serva sadanud. Kurb lugu.

Nende onnikeste ees vees hulpiski uppunud kukk. 
Nende onnikeste ees vees hulpiski uppunud kukk. Foto: Kristina Herodes

Otsustame einestada võimalikult ehedas ja ebapeenes paigas. Mai toidukoht seda kindlasti on – menüü on lapse joonistatud ja tillukesi tõmmusid jõnglasi jookseb ja turnib ringi lugematul hulgal. Tualetti jõudes loendan seitse väikest hambaharja. Sama ruumi nurgas on dušš ja akna ees nööril laperdab kuivav pesu. Uksemati aset täidab ühe säärega püksipaar. Ega jalgade pühkimiseks kahte säärt tõesti tarvis ei lähe. Tuvastan juhuslikult ka teise sääre – too on saanud ametikõrgendust nõudelapina. Kuid toit on siin taevalik! Ja arve nii uskumatult väike (mitu käiku ja joogid kahele – 8,30 eurot), et jätan Maile sada kohalikku raha jootrahaks.

Koh Jum Tais - selline nägi välja lapse jooistatud menüü Mai söögikohas.
Koh Jum Tais - selline nägi välja lapse jooistatud menüü Mai söögikohas. Foto: Marko Külaots
Mai söökoht. Korralik bardakk, aga keda huvitab kui toit ja tuju on hea.
Mai söökoht. Korralik bardakk, aga keda huvitab kui toit ja tuju on hea. Foto: Kristina Herodes

See paik peab jääma saladuseks

Õhtul rannabaaris tekib meil sümpaatia ühe tätoveeritud rännuselliga. «Kõige mõnusam saar kogu maailmas, kuhu ma sattunud olen,» kiidab Roman. Ta käis pojaga kokakoolis ja õppis valmistama õiget Pad Thaid (riisinuudlite, muna ja kapsaga vokiroog). Mingil põhjusel tundub mulle, et tüüp on mägimatkaja Austriast. Ta naerab jupp aega, kui oma hüpoteesi esitan. Lisan eneseõigustuseks, et kuna ma ise olen kirglik mägironija, siis tõenäoliselt mulle tundub, et kõik teised on ka.

Kaunitarid Koh Jumil katavad end moslemi kommete kohaselt. 
Kaunitarid Koh Jumil katavad end moslemi kommete kohaselt. Foto: Kristina Herodes

«Aga jaa! Täpselt nii ongi,» teatab Roman. Oleme väga ühel lainel ja meil on paljust rääkida, kuni teen saatusliku vea – lobisen välja, et olen ajakirjanik ja kavatsen sellest üliägedast saarest loo teha. «Ära seda küll tee! Sa rikud Koh Jumi ära! See paik peab jääma saladuseks,» hüüab ta tuliselt. Luban tema ettepaneku üle mõelda...

Igal õhtul uus imeline päikeseloojang.
Igal õhtul uus imeline päikeseloojang. Foto: Kristina Herodes
Olgu ümbrus kuitahes vaene, tempel hiilgab ometi. 
Olgu ümbrus kuitahes vaene, tempel hiilgab ometi. Foto: Kristina Herodes
Kommentaarid
Copy

Teised ajakirjad

Tagasi üles