:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260595t1haf28.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/10/16409039t1h19e9.jpg)
Olen ammu soovinud Poola minna, kuid küll ei ole kaaslased vedu võtnud, küll on mõni teine sihtkoht kaalukausil peale jäänud. Kui tekkis võimalus paariks päevaks Varssavisse minna, olin nõus enne, kui kalendrisse vaatasin. Otsustasin, et nui neljaks – ma lähen, sest tahan.
Ühtlasi sai Varssavi linnapuhkusest minu esimene üksinda tehtud reis. Sain selle võrra kindlasti rohkem võhivõõrastega suhelda ja luua kontakte, mida muidu sõbranna või kallimaga kudrutades ilmselt teinud ei oleks.
Ma ei pidanud pettuma. Kui vahele jätta väike viperus, mille käigus oleksin valele lennukile trügimise tõttu peaaegu õigest lennust maha jäänud, jõudsin ma Varssavisse mõnusalt hommikusöögi ajaks.
Hommikusöögi aeg tähendab seal linnas tohutuid ummikuid. Vahemaad pole suured, kuid soovitan kõigil lisaaega varuda. Kui eemalt oma hotelli paistmas nägin, võttis veel paarkümmend head minutit aega, kuni selle ukseni reaalselt jõudsin.
Poolakate võrratu külalislahkus ja südamlikkus
Mulle jäi Poola hinge kui väga südamlike ja soojade inimeste riik. Nende külalislahkus on ekstraklass, samas mitte sugugi pealetükkiv. Neil on oskust täita sinu salasoovid, ilma et sa need välja ütleksid. Näiteks kui uurisin nende hotelli retseptsioonist vanalinna kohta, kuhu minna soovisin, pakiti meile kaasa termokruusid koos kuuma teega, sest «tänane õhtupoolik on jahedam kui muidu ja te olete nii õhukeselt riides.» Tagasi jõudes haarati meie mantlid ja pisteti veidi kangestunud sõrmede vahele mõnusad kuumad külmapeletid.
Mulle jääb kauaks südamesse üks ilus hetk, mida kõrvalt nägin. Ühes pargis eputades ja grupipiltidel poseerides köitis mu tähelepanu kohalik vanapaar. Nad kõndisid raskelt ja vaevaliselt, aga käimiskeppidest hoolimata hoidsid teineteiselt käest kinni. Nad istusid meie lähedale pargipingile jalga puhkama ja naine otsis kotipõhjast üles telefoni. Vilunud liigutusega kallutasid nad end teineteisele veel lähemalt ja naeratasid kaamerasse, misjärel proua foto kuskile edasi saatis. Mul tuleb praegugi sellele mõeldes liigutusklomp kurku – andku elu mullegi tarkust ja oskuseid elada oma kallimaga sama targalt, et aastakümnete pärast käest kinni tahame käia ja lastelastele pildikesi saadame.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260528t1haf64.jpg)
Poola ainus palm
Kui kohalik reisijuht mu perekonnanime tähendust kuulis, tegi talle see kõvasti nalja. Eriti just seetõttu, et põhjamaises Eestis palmipuid ei kasva. Veidi aja pärast palus ta, kelmikas pilk silmanurgas, mul üle õla vaadata – Varssavi südalinnas kasvab ühel ristmikul üks ning ainus palmipuu ja mõistagi tahtis ta mulle seda ekstra näidata.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260604t1hfd3a.jpg)
Kohalik kuulsus ja minu teadmatus
Pressituuri käigus seiklesime šampanjaklaasidega mööda üht luksushotelli. Tõesti oli uhke ja kaunis, viit tärni väärt küll. Järsku tundus, et kristall ja vaated on teisejärguliseks muutunud, kõik inimesed keerasid end vähem või rohkem näoga uhke tiibklaveri poole, mille najale toetus üks mees. Ma peaaegu purustasin noormehe ego. Jäin temaga klaveri kõrval lobisema, vahetasime mõned viisakused ja kiitsime teineteisele Varssavit. Liikusin edasi, tema küsis varjamatu nördimusega minu võõrustajalt, kes see pokkerinäoga piff oli. Saades vastuse, et eestlannast külaline, uuris miks ma temaga pilti ei teinud, ta on ju kuulus.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260454t1he98e.jpg)
Vabandasin, ei tundnud teda ära ja arvates, et ju on tegu mõne kohaliku pianistiga, tegin kiire selfi. Selgus, et ei mingit klaverimängijat, tegu oli poolakate suure lemmiku ja superstaari, jalgpallur Grzegorz Krychowiakiga. Pärast minu kõrvaleastumist piirasid kohalikud ta sisse ja vutiässa pildistati juba tema staatuse vääriliselt igast ilmakaarest.
Chopinist läbi imbunud vanalinn
Varssavi vanalinn on pisike ja Unesco maailmapärandi nimistusse kantud, väga-väga armas ja ilus. Loomulikult inimestest sumisevad kohvikud ja söögikohad, talvel uisuplats. Tänavake, mis on eraldi hoitud ajalooliste filmide võttepaigaks – ei ühtegi märki, silti, parkimisautomaati või mahajoonitud parkimiskohta. Poekesed, mis on täis kohalikku käsitööd – näiteks see kanake võitis mu südame.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260537t1h98c6.jpg)
Ja loomulikult on kõik imbunud läbi Chopinist. Kuulus helilooja on seal kõikjal kõlamas – tuledemängude saateks, purskkaevudega sünkroonis. Kui kuskile saab vajutada, võib olla üsna kindel, et kohe paitab kõrvu sulnis Chopin. Lugematud muuseumid ja mälestusmärgid. Kontserte on palju, soovitan väga külastada.
Hotell – kirev elamus kuubis
Minu peatuspaigaks oli Varssavi kesklinna külje all paiknev verivärske hotell Ibis Styles, mis oli mulle kui paljudes hotellides viibinule tõeline üllatus.
Tavaliselt paistab esimesena silma sisekujundus. Seal on see võimas. Värvid, avarus, nutikad lahendused, avastasin iga päev oma toast midagi, mida veel märganud polnud. Vannitoad on seal kas leekpunased, meresinised või isuäratavalt rohelised – väga kaval nipp! Kui mõtleme oma kodustele vannitubadele, siis hoiame need enamasti ontlikult tasased, aga reisil ollal kulistakski värve ja erilisi lahendusi kapaga. Sealsed koosolekute ruumid ei olnud steriilselt valged, vaid julgete seinamaalide, lebomattide ja tohutute vildist lambikuplitega. Väga väga lahe!
/nginx/o/2023/04/16/15260621t1h82b2.jpg)
Ja restoran – kui äge on mõte, et saad oma kokteili või veini nautida laua taga kiikudes! Ning uskuge mind, see oli mugav. Soovi korral sai jalad maha toetada ja imelist toitu nautida, ei pidanud seda kahvliga hoo pealt püüdma.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260581t1hf281.jpg)
Aga eriti toonitaksin taas külalislahkust. Sellel hotellil on üks väga tore ametikoht – eesti keeles kõlab see umbes nagu klientide rahulolu juht. Tema on just see tüdruk, kes hoolitseb kõigi salasoovide eest. Kui ma leian, et ma ei saa magada, ilma et mul pole kaisukaru, siis tema selle mulle võlub. Kui soovin lugeda originaalkeeles Puškinit, hüppab ta autosse ja toob selle. Ja nüüd, mis eriti nunnu – kui ma hakkasin reisil olles oma lemmiklooma igatsema, siis selle jaoks on tal tööl kaasas koer, kes muidu elab oma toas, aga kui keegi soovib kutsuga mängida, siis lahkelt saab.
/nginx/o/2023/04/16/15260564t1hdb38.jpg)
Heaolu juurde kuulub ka klientide võimaliku stressi peletamine. Ühel hommikul tuli armas ukrainlanna Anna soovijatele maalimist õpetama. Osalesin pika hambaga, sest ma ei ole absoluutselt kunstiinimene. Aga kokkuvõttes oli väga lahe. Minu kirglikkust ja süvenemist näitab kasvõi see, et pintslit loputasin kohvitassis, hoog oli nii sees, et ajuke ei jõudnud järele.
:format(webp)/nginx/o/2023/04/16/15260571t1h25a5.jpg)
Ma ei taha paljudesse kohtadesse teist korda reisida vaid seetõttu, et maailmas on miljon veel avastamata paika. Aga Varssavi jäi mul kripeldama kui koht, kuhu tahan tagasi, liiga palju põnevust jäi avastamata või sain liiga kaugelt nuusutada.
Ja ärge unustage Poola rahvusroogi – ma hääldada neid enamasti ei suutnud, aga need olid võrratud!
Varssavi ühe teise hotelli ülikoomilisest kogemusest rääkisin meie podcast'isOma tuba, oma luba. Kuulake!
