VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ «Minu Filipiinid»: külla vulkaanile, mis suitseb kui vedurike

Kosk Manilas ei purska, lihtsalt vuliseb. Foto: Madle Timm

Liigne enesekindlus võib Aasias tähendada üht ebameeldivat asja, kirjutab Madle Timm.

On kolmapäev, töönädala keskpaik. «Kareeeeeen, ma ei suuda enam Manilas olla, palun lähme loodusesse,» helistan sõbrannale, tumedapäisele alati seiklusteks valmis filipiinale. Kareen on nõus, paneb toru ära ja hakkab guugeldama. Ta saadab mulle umbes kümme varianti, millest kõik hõlmavad rohkelt sõitmist, sest noh, kui sa juba tahad Manilast välja pääseda, pead olema valmis veetma märkimisväärselt palju aega teel.

 

Loeme pinoy’de blogisid nii- ja naapidi ning otsustame lõpuks, et meie laupäevaseks sihtkohaks saab Mt Maculot, Manilast umbes saja kilomeetri kaugusel asuv mägi, veidi üle 700 meetri kõrge, väidetavalt uhkelt avaneva vaatega Taali järvele. Muide, Taali järve keskel asub samanimeline vulkaan, maailma väikseim aktiivne vulkaan. Alates aastast umbes 1500 on see vulkaan pursanud üle 30 korra ja ajab praegugi aeg-ajalt suitsu välja justkui väike vedurike.

Kui Taali vulkaani võib tõesti kutsuda pigem vulkaanikeseks, siis Maal on vähe jõude, mis on võimsamad kui suur vulkaanipurse. Kõige võimsamate pursete puhul paiskub kõrgele atmosfääri miljoneid tonne päikest blokeerivaid osakesi, mis võivad Maad aastateks jahutada, ohustades põllumajandust ja põhjustades «aastaid ilma suveta». Viimane suur katastroof, Filipiinide Pinatubo vulkaani purse toimus 1991. aastal ja põhjustas globaalse temperatuuri ajutise 0,5 °C languse.

«Okei, ma siis tulen ööbin reede õhtul sinu pool,» arvab Kareen, sest buss Maculoti mäe juurde, mille oleme sihtkohaks valinud, läheb väga vara hommikul. Noh, muidugi läheb neid hiljem ka, aga siis istuksime täiesti sada protsenti kindlalt ülejäänud pool päeva ummikus.

Loeme kõiksugudest blogidest, et matka pikkus on umbes viis tundi, aga arvestades filipiinode selfilembust ja seda, et pea igas lõigus on vaieldamatult kirjas, et «see kivi ja see nurk ja see aasake on hea koht piltide tegemiseks», siis võib olla üsna kindel, et tegelikkuses saab selle raja tehtud kõvasti lühema ajaga.

Ärkame hommikul umbes kell kolm ja otsustame, et ostame hommikusöögi bussijaamast – mis on viga, sest ostame me jee, kuna jääme hiljaks ja peame sinna jõudes kohe bussile hüppama. Lõpuks ometi kogen aga liiklusvaba Manilat, see tähendab, et liiklust on normaalselt. Ja nõnda jõuame matka- raja algusesse jube vara kohale, umbes kell kaheksa. Lisaks peame maksma 400 peesot giidile, sest tuleb välja, et ilma temata ei tohi rajale minna. Ma ausalt öeldes ei mäleta meie giidist väga mitte midagi, aga kui sügavalt meenutada, siis tuleb meelde kaks seika. Esimene: ma leian puu, millel on punased marjad ja küsin, kas tohin neid maitsta, see tähendab, et kas need on ohutud, ja ta arvab, et tohib. Siinkohal teen kompromissi uudishimu ja «ära kunagi usalda kohalikku, kes on liiga enesekindel» vahel. Näiteks kunagi Nepalis juhatati meid absoluutse veendumusega ükskõik mis suunas, peaasi, et saaks välismaalasi aidata. «Kuhupoole see bussijaam jääb?» uurisime seal reisikaaslasega. «Otse!» naeratas kohalik ja viipas käega. Viissada meetrit hiljem seisime keset suvalist tühermaad.

«Kuhupoole see bussijaam jääb?» küsisime uuesti, uuelt kohalikult. «Tagasi!» viipas ta, ja näitas sinna, kust me just tulime.

Mineviku õppetunnid veel meeles ja kahtlustav pilk giidi poole, panen marja küll suhu, tunnen veidi maitset ja sülitan uuesti välja. Kareen naerab, tema ei tea kohalikest taimedest midagi, Edi mul ka käepärast võtta pole. Niisiis, kui ma kunagi suren, siis võib see vabalt olla nende marjade järelmõju.

Teises kohas, tuleb mulle meelde, jäin ma laskumisel kinni, sest alla tuli minna mööda kivirahne, ja järsku terendas ees umbes neli meetrit peaaegu 90-kraadist langust. Jalale tuli leida väiksemate nukkidega tugipunkte. Ma arvan end olevat turnimises üsna osav, sest lapsepõlves Võrtsjärve ja metsa vahel üles kasvades ei olnud palju neid kive ja puid, kuhu otsa ma ei oleks heaks arvanud ronida.

Nüüd aga selg ees laskumist alustades ja jalale tuge otsides olen segaduses, sest all on vaid tühjus. Giid õpetab alt, et «pane oma jalg nüüd sinna!». «Iseenesestmõistetavalt,» pomisen pahuralt, «aga kuhu sinna?!» Tema vastu, et «noh, sinna!» Selge see... Aga alla ma sain ja täielikuks porikäkiks samuti.

Teeme loomulikult pilte, nagu blogid meile ütlesid, et peab. Vähemalt kaks tükki. Matkarajalt avanevad vaated on tõepoolest lummavad – lopsakad mäeküljed, taamal paistmas sini-sinine vesi, keskel pisike saareke vulkaaniga. Ilmaga meil veab, napilt, sest õige pea tõmbub taevas pilve ning muidu kaunid vaated mattuvad pehme udu sisse. Veel paar korda kärisevad need hallid kardinad tuulega lahti, et saaksime lehvitada mõne sekundi Taalile, enne kui see tänaseks lõplikult kinni kaetakse.

Alla laskudes jõuame lõpuks aasakese peal seisva suure risti ja väikese kabelini. Meie „jutukas“ giid, kes siiani on öelnud umbes kolm sõna kahes reas, valgustab meid ülevoolavalt, et pühal nädalal ehk munapühade aegu matkavad siin tuhanded filipiinod ja kannavad puust riste. Mõni laseb end koguni risti külge siduda või lüüa, et tunnetada Jeesuse kannatusi.

Muide, pisike Taali vulkaan otsustab purskama hakata vahetult pärast seda, kui olen Filipiinidelt ära lennanud. Üle saja tuhande inimese on sunnitud kodust põgenema, kui 15 kilomeetri kõrgusele paisatud tuhk ja väljavoolav laava tapab kariloomi ja katkestab lennuliikluse.

Uus reisiraamat «Minu Filipiinid» Madle Timmi sulest. Foto: Petrone Print