/nginx/o/2017/08/22/7016723t1h87fe.jpg)
/nginx/o/2023/01/27/15104833t1h9b98.jpg)
Lume- ja virmalistevaba, kaugel jõuluvana võlumaast – talvine Ida-Soome on kõike muud kui piltpostkaardilikult ilus. Ent nagu ikka idas, on ka selles midagi saatanlikult sarmikat ja absurdelt lukususejanulist, küll törtsu tselluloosiaroomi ja külmetavate varvastega.
Jalutan koos krahv Henrik Creutziga mööda 1885. aastal ehitatud Malmgårdi mõisahoonet. Mõisakoht ise on keskealise krahvi suguvõsa käes olnud juba üle 400 aasta ning algus sellele hiilgusele pandi muuseas ühe Tartust pärit leskproua varandusega, kellega krahvi esiisal oli nutikust abielluda.
Tehniliselt võttes on see kahekorruseline hoone Loviisa linna külje all – milles on märgata Põhja-Prantsusmaa renessansi elemente ja kus peamiseks ehitusmaterjaliks on piirkonnas üsna ebaharilik katmata tellis – krahvi neljaliikmelise perekonna eramu.
Olen elu jooksul tonnide viisi Soome sisustusajakirju läbi sirvinud, ent sellele vaatamata vahin, suu ilmselt natuke totakalt paokile vajunud, ringi selle pere kodu teise korruse saalis, kus tavaliste puhkuse- ja pulmafotode asemel on seintel rasketes kuldraamides sugulaste portreed ja Ikea valgustite asemel ripuvad laest alla pillavalt luksuslikud Murano klaasist lühtrid.
Kujutan ette inimesi tundide kaupa hoogsalt tantsumuusika saatel keerlemas selle natuke nagiseval parketil – sest muud moodi seal üle kümmekonna minuti ellu ei jääks, saal on külm kui hundilaut. «Energiahinnad,» vabandab krahv ja nuuskab nina. «Pean midagi selle maja küttesüsteemiga ette võtma.» Ent sel talvel külmetavad ka rikkad: see «ettevõtmine» piirdub temperatuuri võimalikult madalaks keeramisega.
/nginx/o/2023/01/27/15104839t1h1fac.jpg)
Kui krahv oli laps ja majapidamine veel tema vanaisa käes, elas mõisahoones koos mitu põlvkonda ja kokku paarkümmend inimest – ehkki ka seda olukorda ei saa Malmgårdis kirjeldada kui pead-jalad koos elamist – ja suur saal leidis mõnel korral aastas ikkagi kasutust. Väga erinevat kasutust. «Ühel eriti halva ilmaga päeval, kui õues oli liiga vastik tennist mängida, tuli meil vennaga mõte seda siin saalis teha,» toob krahv näite saali multifunktsionaalsusest.
«Muidugi lõhkusime me ühe lühtri ära ja muidugi tuli see kohe välja.» Õnneks oli Muranos valgusteid valimas käinud vaarisal piisavalt elukogemust ja vajalikud varudetailid olid paberisse pakitult ootamas, aga range tennisemängu keeld kehtib saalis sellest ajast peale ja praegune noor krahv, kes on kirglik jalgpallihuviline, ei tohi seal isegi mitte pallist mõelda, rääkimata trennikaaslaste külla kutsumisest.
Moodsa aja mõisnik
Minu ringkäik krahviga kõlab hulga kõrgeklassilisemalt, kui see on. Krahv Creutz on andnud uue tähenduse sellele, mida tähendab mõisnikuks olemine Soomes ja ühe asjana tähendab see huvilistele Malmgårdi mõisas raha eest tuuride tegemist. Umbes neljandik majast, mida krahvi pere iga päev kasutab, jääb külastajate pilkude eest küll varjatuks. Kui Soome mõisad on nüüdseks üldjuhul muutunud hotellideks või muuseumideks, siis krahv ajab järjekindlalt põllumajanduse rida edasi, nagu esiisad sadu aastaid enne teda. Lihtsalt tema tegi radikaalse pöörde mahepõllumajanduse poole juba 1990ndatel, mis krahvi vanaisa silmi pööritama pani, ent mis on osutunud väga heaks ideeks.
Kotka linna kohal hõljub tselluloositehaste aroom – kui nina kinni pigistada, on linn muidugi väga kaunis, ent mõistlikum on peituda siseruumidesse.
Alguses kasvatas ta maheteravilja, tabas aga kiiresti ära, et vilja müügist tunduvalt tulusam on sellest pruulida õlut ja müüa seda. Nii saab vanas lehmalaudas nüüd rüübata küllalt kanget käsitööõlut ja degusteerida mõisa muid saadusi, muu hulgas näiteks peedimoosi, ning mõnel korral aastas toimuvad seal ka suuremad pidusöömingud ja kogu aeg on avatud kauplus, kuhu isegi paljud eestlased ei pea kaugeks ökojahu ja kaerahelveste järele sõita.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/27/15104840t1hf4bf.jpg)
Mõte neist söömingutest paneb kõhu korisema ja teekonna jätkamisele mõtlema. Nii et külaskäik Loviisasse algab restoranist, valge laudlinaga kaetud lauast taldrikutäie rammusa hautise ja iga soome söögikorda alustava ja lõpetava tassi filtrikohviga. Täpsemalt Degerby Gillest kohe Loviisa vanalinna servas, kus see esimest korda oma rohmakatest laudadest kokku löödud uksed lahti lõi 1695. aastal, hulk aega enne, kui Rootsi kuningas Adolf Fredrik toona Degerby nime kandnud linnakesse sattus, sellesse armus ja oma tunnete tõestuseks linna oma naise kuninganna Lovisa Ulrika järgi ringi nimetas.
Steroididel Haapsalu
Loviisa kuulsaimaks ehitiseks on miskipärast tuumaelektrijaam, ehkki see ei paista linnas ringi jalutades mitte kusagilt kätte ära ja kahtlemata pole ka tegemist millegi nii võluvaga, et mõni kuningas selle oma naise järgi ringi nimetada tahaks. Sajanditetagune sarm on aga täiesti alles suuresti 18. sajandil rajatud Loviisa vanalinnas, mis näeb välja nagu steroididel Haapsalu.
Munakivitänavad, erksavärvilised puitmajade fassaadid, varjulised sisehoovid ja väidetavalt väga vilgas sadam, kus talveks on muidugi kõik paadid veest välja tõstetud, kaupluste ja kohvikute uksed kindlalt kinni – kuid isegi lõikavas tuules suudan ette kujutada selle suvist südameid murdvat idülli. Ent tubane ja häid toidulõhnu täis Loviisa sobib mulle isegi paremini.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/27/15104835t1hd1c1.jpg)
Loviisasse võikski jääda suve ootama, kui veel kaugemal ida pool ei ahvatleks Kotka. Kotkast on mulle räägitud kui ebamaiste parkide linnast, mida kaljusel tuulepealsel saarel asuvas linnas on juba aastakümneid rajatud, koonerdamata ei raha ega fantaasiaga; ja on räägitud kui piirilähedasest linnast, mis kujundatud vene rekameeste vajaduste järgi ja kus laiad mitmerajalised sõiduteed on täis idanaabri juurest või juurde suunduvaid veoautosid – kumbki kujutluspilt ei haaku dekadentliku õhtusöögiga Kotka kontserdimaja restoranis Vausti, aga just sellest Eliel Saarineni projekteeritud ja kohta UNESCO maailmapärandi nimistus püüdvast majast ma end üsna pea pärast linnapiiri ületamist leian.
Ehkki kontserdimaja on üksjagu vana, muudaks kõlav lühend selle kindlasti linna kõige enam kõneainet pakkuvaks objektiks, milleks praegu on paraku ikka veel Tallinna kingitud Lenini kuju, mille soomlased alles möödunud suvel taipasid maha võtta. Eks see kingituste muuseumihoidlate hämarustesse saatmine delikaatne teema ole, aga kinnitan võõrustajatele, et me tõesti poleks ka varem solvunud.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/27/15104837t1h75da.jpg)
Viimase Lenini asukoht jääbki mul üle vaatamata enne kõigepealt muljet avaldavasse merekeskusesse Vellamo ja kohe seejärel restorani varjumist. Nimelt hõljub Kotka linna kohal pealelõunahämaruses tselluloositehaste väga spetsiifiline aroom – kui nina kinni pigistada, on linn muidugi väga kaunis, ent pikalt niimoodi ei kõnni ja mõistlikum on peituda siseruumidesse. Tõe huvides peab ütlema, et Kotka ei haise tselluloosi järele kaugeltki mitte iga päev, pigem käib see lõhn kaasas halva ilma ja valelt poolt puhuva tuulega.
Kui Hitchcock teinuks filmi «Kalad»
Aga kui see lõhn siseruumidesse tungiks, ei paneks seda tähele keegi, kes parasjagu Kotka Maretariumis viibib. Eksootilistes meredes snorgeldamisele kulutatud raha tundub maha visatuna, kui seal ühes akvaariumis salakavalalt siuglevaid angerjaid jälgin.
Parimate Sir Hitchcocki filmide vaimus vaatepilt paneb tahtmatult õudusest õlgu võdistama, aga pilku lahti rebida ma nendelt elukatelt ka ei suuda. Mind ei üllata, et paljud inimesed ostavad Maretariumi aastapileti, see on suuremat sõltuvust tekitav veealune maailm kui Punase mere multifilmilikult pealiskaudsed kalad. Angerjad on aga vaid ühed Soome veealuse maailma staaridest, keda Maretariumis jälgida saab. Rohkem kui 60 meie vetes end kodus tundvat liiki elab seal – ja seda liigirikkust nähes tahan kõige vähem veel kunagi Soomes ujuma minna.
/nginx/o/2023/01/27/15104834t1h3b53.jpg)
Õnneks ei saabu rannailm järgmiseks päevaks, samas hajub siiski tselluloosiaroom. Külma tuult ja vihmapisaraid trotsides raagus parkides jalutades pean tunnistama, et need on isegi aasta kõige hallimal ajal päris põnevad. Aga rohkem kui maastikuarhitektide pingutused jääb mereäärses pargis seistes meelde silmapiiril merest kõrguv saar. Poolmüütiline Suursaar, mida vähesed oma silmaga on näinud, paistab Kotka linna isegi halva ilmaga väga selgelt ära.
/nginx/o/2023/01/27/15104838t1h2670.jpg)
Kui 2007. aastal avati laevaliin Sillamäe ja Kotka vahel, loodeti naiivselt, et vahepeatus hakkab olema Suursaarel – asi lõppes möödasõidukeeluga saarest, mis venitas laevamarsruudi mitme tunni võrra pikemaks.
Väidetavalt on Kotkas turismiettevõtjast kiirpaadi omanik, kes suvel puhkajatele lõbusõite teeb ja kelle jaoks pole ka sellise tiiruga sõites Kotkast Sillamäele kahe tunniga jõudmine probleem. Seda tempot kuuldes kerkib küll silme ette pilt surmahirmus karjuvatest suvitajatest ning tunnen heameelt, et ilm on nii jäle, et keegi mulle lähenema ei hakka mõttega kiirest lõbusõidust otse Kotkast tagasi Eestisse.