/nginx/o/2019/03/01/11834187t1hede4.jpg)
Igavese Linna taas vaba õhku käisid hingamas Tiit Klaos ja Linnar Priimägi.
Eks neid hulle ole teisigi, kes käisid koroona ajal ja vahetult peale seda mööda ilma reisimas, kui reeglid hakkasid kikivarvul lõdvenema, õhetades heleroheliselt, vargsi taeva poole. Aga endal juhtus nii, et sihtkohaks sattus kõikidel kordadel Itaalia.
Range korra ajal polnud see kõige meeldivam koht. Vaatamisväärsused samas kohas ja kaunid nagu loodud, aga linnad külmad ja hallid ning inimesed koos nendega.
Kogu soojus oli kui külma veega maha uhutud ja seda ka kõige palavamal aastaajal.
Isegi taevas oli külm.
Ka kogu Rooma oma tuvihalluses, justkui sulg langemas üle võõra taeva.
Enam pole nii.
Pantheon asub seal, kus see on alati asunud, Colosseum ja Marcus Aureliuse kuju samuti. Ei ole jalutama läinud, kuigi viimasel on jalad endiselt all.
Kontrollitud.
Igavene linn.
Linn seisab, aga inimesed on edasi liikunud. Kõigest kaheksa kuud tagasi oli kõik teisiti. Isegi kala maitses restoranis teistmoodi.
See, mis juhtus, on kui õiteplahvatus! Justkui maikuu soojus, mis mässib suure tekina endasse. Justkui sülem kiusavaid mesilasi, kes ei taha nõelata, vaid vastastikku keerelda ja merevaigu värvides pöörelda.
Ja veel keset novembrit, kui kõige vähem oodatakse õisi ja praokil hiilivad silmad pigem kardavad pilvekiiru silmanurgakurbust, mis võib kukkuda prosecco klaasi, kust äsja olid tõusnud õrnkuldsed mullid, näpud taeva poole, üles-üles, kus sa oled, päike, justkui linnuparv, kelle ainuke saatus on kerkida klaasi pinnale. End katki hõisates ja olles rõõmus oma mullide maailmas.
Ilm suveõhtuselt soe. Pärast pikemat ringiuitlust mõtlesime jala minna oma hotelli «Caravaggio» kesklinnas. Mõnda aega ekslesime kah. Ja siis... maja nurga tagant kõrgus silme ette Trajanuse sammas, see, mis püstitati daaklaste üle saavutatud võidu auks. Pimedas Rooma öös kuldselt valgustatud kolonn taevasse kerkimas. Võimas vaatepilt, millest ei saa ega saa küllalt.
Üleva mulje rikkus pikakasvuline sihvakas neeger, kes peaaegu poolvägisi sidus randme ümber mingi isetegevusliku nahkpaela, õnne märgi, nagu ta kinnitas. Linnar pärast võõrastemajas kommenteeris: «Ma teadsin, kuhu ta välja jõuab: anna raha! Hakkas rääkima pere kitsikusest ─ mis ei pruukinud vale olla. Teatasin talle, et ei anna ma midagi. Mispeale ta andis mulle terve puntra samasugust käsitööd, õnne jääke, mis päevast üle jäänud.»
Kummaline Rooma!
Vaid paar kuud tagasi lõppes maskide kandmise nõue ja see on andnud vabaduse. Inimesed naeratavad. Mis itaallane on see, kes ei naerata! Mitte keegi ei hoia distantsi.
Ma pole kunagi näinud nii palju suudlevaid inimesi kui 2022. aasta hilissügisel Roomas.
Kapitooliumi muuseumite piletikontroll ei küsinud isegi piletit.
Ta päris, mis riigist te olete. Selliseid küsimusi esitatakse Etioopias või Indias, aga Itaalias tundus see üllatav.
«Ahh! Te olete Eestist? Kui tore!» hüüdis ta rõõmsalt. Kes see niiviisi Euroopas hüüab?
Pilk peatus korraks.
«Te olete kunstnik,» mainis ta justkui juhuslikult mu heale reisikaaslasele, aga mitte mööda vaadates.
Too ei vastanud. Polekski pidanud, sest ta on.
«Teie lähete kohe kolmandale korrusele. Seal on väga hea Tizian.»
Piletid maandusid tagataskusse ja ka hiljem neid ei kontrollitud.
Kui ma ise pildistasin juba mitmendat korda väga ilusat naise skulptuuri, siis taas üks valvur naeratas. Valvur oli sama ilus kui skulptuur.
Jäi mulje, et olen ainuke külastaja.
Kapitooliumi künkale viib lai kõrge trepp. Et käsipuud pole, siis pakkus Argonaut Linnarile käevangu toeks. Omal ajal jooksin üles kips-kõpsadi, nii väga ihkas hing näha Marcus Aureliuse ratsakuju keset väljakut, Piazza del Campidogliot. Seda paganliku keisri figuuri ei võetud iial maha, sest peeti Constantinuse, ristiusu seadustaja omaks. Nüüd on originaal muuseumisse eraldi saali viidud ja väljakul uhkeldab koopia.
Üles jõudnult mõtlesime jalga puhata ja sisse uhta grappat, mis meil null koma seitsmese pudeliga ligi oli. Aga kuidas sa seal rahva hulgas tinutama kukud? Pealegi ei olnud seal ülal mitte ühtegi istepinki. Sättisime siis ennast seljaga turistide põhimassi poole kolmele kiviastmele ja lasksime hea maitsta. Ent pikapeale hakkas tunda andma, et istmik läheb sama külmaks ja kõvaks nagu iste. Argonaut upitas Linnari jalule ja proovisime siseneda Palazzo Nuovo uksest. Seal, seletas uksevalvur, on ainult väljapääs. Muuseumisse saavat väljaku teises tiivas paikneva Palazzo dei Conservatori kaudu, kust maa-alune käik viib Nuovosse.
Kui uksevalvur kuulis, et Argonaut on kunstnik, ütles ta, et mingu kohe kolmandale korrusele, seal kõige paremad maalid. Väga lahkesti rääkis. Noh, me käisime läbi kõik korrused, rahvast vähe, aga ikkagi õnnestus Tiit ära kaotada neis arvututes saalides, täis igat sorti kirjut kunsti.
Hakkasime otsima väljakualuse tunneli otsa, kust sisse minna. Ei leia ega leia, silte ei paista, mitu korda ühest ja samast trepist alla ning jälle üles. Viimaks juhatati nurga taha pimedasse, kust tõesti algas üks käik. Tiit ikka kadunud.
Ta leidus juba teisest paleest, Palazzo Nuovost. Polnud raske tema peale tulla, sest kogu tohutus muuseumis olime vaid meie kolmekesi ning üks tütarlapsest valvur.
See oli vaat et kõige vägevam reisimulje ─ kõige haruldasemad, kõige kuulsamad antiikskulptuurid, mille vahel sai liikuda tühjades saalides nagu kunstiajaloolises unenäos. Ehtsate taieste varamu, justkui avatud ainult meile kolmele väljavalitule. Miks seal mitte kedagi teist pole, ei mõistnud me arvata. Aga nii vahetut, nii eksklusiivset kunstielamust polnud meile iial osaks saanud.
Sellest toibumaks naasime oma kivitrepile ja rüüpasime rahustuseks.
Vatikani muuseumeisse puudus järjekord. Need on muidu mitmetunnised. Seal töötavad valvurid ei ole külalislahkuse ülim kehastus. Nad on väga viisakad, aga teevad valvsalt oma tööd. Kontrollivad, et mõni hull, haamer käes, sisse ei pääseks. Nüüd ei palutud isegi püksirihma ära võtta, mis piiksus turvaväravates hüsteeriliselt. Hea kah, kellele see ikka meeldib, kui püksid alla kukuvad.
Keset Vatikani aeda seisab tohutu, justkui koidest auklikuks näritud metallkuul, Arnoldo Pomodoro skulptuur. Argonaut, kes oli näinud selle pilti, lausa ihaldas toda sfääri kaeda ja silmitses lummatult. Kuni mõni külastaja astus üle madala piirde ja lükkas kuju keerlema. Siis pani Argonautki käe külge ja tundis silmnähtavat mõnu. Ta on ─ vist poolhuligaansest trotsist ─ lamemaalane ja too kera pidi küll veenma, et Maa on ümmargune.
Nii head veiseliha, rohelise pipraga maitsestatut, kui tolles Rooma restoranis, pole olemas, ütleksin, kui mul poleks võimaldatud seda endal maitsta. Kasvõi lusikaga, sest nuga polnud vaja.
Maagia, mida ise ei valda. Anne, mida ise ei saa valida.
Esmaklassiline kaste, mille sööd ära nii omaenda röstitud saiaga, lauakaaslase kartulilõikutega ja lõpuks sõrmeotsaga, häbelikult taldikuservalt kaapides ja huulte vahele vaotades ning tasahilju muigutades ja häbelikkust varjates, kui kelner küsib, kas saia on juurde vaja.
Muidugi oli vaja.
Kaks korda.
Kelneri naeratus kiitis kokka.
Santa Maria della Vittoria on suhteliselt väike kirik, seal tahtis Linnar Argonaudile tingimata näidata Bernini «Püha Teresa ekstaasi», imeliselt akna valgusesse säetud figuurigruppi, kus ingel noolega ähvardab nunna, üks barokk-kunsti ülimaid teoseid. Argonaudi ilmest polnud välja lugeda, kas ta kaasa elas. Aga sellised taiesed sööbivad alateadvusse ja meenuvad täiesti juhuslikultki.
Korraga oli Linnar kadunud. Kirikuruum polnud ju kuigi suur, aga tema nagu seina sisse vajunud. See polnudki vale. Eelmisest külastusest kümme aastat tagasi mäletas, et altari kõrval paremat kätt paiknes pimedas orvas üks uks. Seal ruumis istus munk ega teinud sisenejast välja, kribas midagi kirjutada. Linnar rääkis: «Vaatan ─ kapi klaasuste taga mitut sorti peenemat grappat. Küsisin, kas võiks osta. Ta müüs hea meelega ning andis veel kaasa mustriga paberi, mis tõendas joogi ehtsust.»
Seekord oli salauks lukus. Linnar katsus linki ─ lukus. Siis aga tuli üks vanem kirikuteener ja vaatas imestades, mida too tegelane siin murrab. Ärevus tulnud hinge: ega nad ometi seda tuba, kus hoiti muidki pühi asju, pitseerinud, evakueerinud, likvideerinud? Pooleldi inglise, pooleldi žestide keeles seletas Linnar talle oma huvi. Vaikselt läks munk kõrvalruumi ja tuli sealt noorema kolleegiga, kellel käes võtmed. Avas ukse. Just nagu koju saanuks!
Joogiriiul oli tagasihoidlikum, aga endiselt peen. «Palusin endale sealt ühe pudeli ning et antaks ka dokustaat, kust ostetud ─ nagu muiste. Ilusat ornamendiga paberit ei olnud, vanem munk tõmbas plokist lehe ja kirjutas sinna väriseva käega, et see on grappa ja Santa Maria della Vittoria kirikust.
Omas heldimuses pärisin, kas ta mind patust mingil viisil õnnistada saab. Tema märguande peale laskusin ühele põlvele ja ta vedas näpuga mu laubale ristimärgi.»
Tiit ostis «Püha Teresa ekstaasi» värvitrüki. Aga grappa kujul saime kõik tollest ekstaasist osa.
ROMA LIBERATA!