K, 1.02.2023

VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Rene Satsi «Minu matkarajad»: Oksad löövad valusasti näkku ja peaaegu olematu jalgrada kaob sootuks

Rene Satsi
, Rändur ja giid
Rene Satsi «Minu matkarajad»: Oksad löövad valusasti näkku ja peaaegu olematu jalgrada kaob sootuks
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Rene Satsi (sellel fotol Pakistanis) tirles läbi pandeemiaperioodi mööda maailma nagu värten, kuid leidis aega ka Eesti läbi reisida.
Rene Satsi (sellel fotol Pakistanis) tirles läbi pandeemiaperioodi mööda maailma nagu värten, kuid leidis aega ka Eesti läbi reisida. Foto: Erakogu

Reisikirjanik Rene Satsi leiab lugemisampsus metsast vanni ja kohemaid juhtub muidki asju.

Me sööme mingisugust imepärast murulauguomletti, paneme ujumispüksid kotti ja sõidame Rummu poole tagasi, kasutades selleks Liisi autot, mis näeb seestpoolt välja nagu standardne maal elava inimese auto. Sellisesse autosse juhatab teid omanik absoluutselt alati sellise lause saatel: «Vaadake, kas saate ennast kuidagi nende kastide ja jalamattide ja tööriistade vahele ära mahutada», lisades veel: «Vaadake, et ennast väga ära ei määri.»

Sõidame mööda Haapsalu maanteed, sõita ei tule kaua.

Järve äärde jõudes hakkab kohe silma ja kõrva hea meeleolu. Suvised seltskonnad – enamik küll sellised, kes seostuvad sõnaga datša, aga mitte säärased purjakil jõmmid, kes võiksid alateadlikult Rummu karjääriga kokku käia. Ehk siis sellest kohast võib rahulikult ka perega läbi sõita, et ennast matkateel karastada.

Minu naispere turnib vette ulatuvate kivide peale, et peesitada ja sealt vette hüpates ennast kasta, mina otsustan vee suhtes ümber ja lähen kõndima. Nii juhtubki minuga enamasti, kui ma kuskile veekogu juurde satun, ujumispüksid optimistlikult kaasas: vett silmates lähen ma ikkagi pigem kohe kas mööda veeäärt unistades jalutama või siis heidan pikali.

Kõigepealt kõnningi aeglaselt ja kaalutletud sammul mööda kallast, uurides huviga inimesi, kes kõik on soojal suvepäeval siia kokku tulnud, ja heidan paljudele neist ilma näinud inimese ilmega vandeseltslasliku pilgu: «Ka sina tead s e d a kohta, mis? Kuss nüüd, rohkem pole vaja sellest rääkida!» Koputan endale mõttes nimetissõrmega vastu nina ja keeran mõne aja pärast põõsaste vahele viivale kitsale liivateele, mis juhatab mind omakorda suuremale liivateele puude ja põõsaste varjus.

See on autotee, aga autosid siin hetkel ei paista. Ma ei tea, kuhu see tee suundub, aga kõnnin natukene edasi, nautides põletavat päikest näol. Nii kaua olen ma sellest puudust tundnud. Tõepoolest – nagu mulle ka Eesti raadiost ja televisioonist lubati –, seekordne suvi on harukordselt soe ja päikeseline! Hakkan ümisema viisijuppi. Ja siis ma näen seda: vann. Keset teed on suur vann ja vanni kõrval valge avatud jäle roiskunud kraami täis prügikott.

Ma ei saa aru, kuidas selline asi võimalik on. See on kalli väljanägemisega vann, mitte nagu need nõukaaja standardsed malmist väikesemõõtmelised suured potid, kuhu said ennast sisse pressida, kuid kus riskisid kinnijäämisega, ja švammitamiseks ei jäänud ammugi ruumi. Kellel on raha sellist vanni endale lubada – kuidas ta võtab vaevaks keset ööd tulla ja oma vannist just siin lahti saada? Ja prügikott... Kujutan ette, kuidas naine vanni kaubikusse ähkides ja puhkides sikutavale jõmmile järele hõikab: «Kuule, vii siis juba prügi ka välja!» – «Jah, otse loomulikult!» Kui panite tähele, siis ma miskipärast – lööge või maha – ei usu, et vanni loodusesse tirija on naine (isegi kui tal selleks jõudu oleks). Selliseid tempe teevad ikka meesterahvad. Kaubikusse laaditakse vann ja prügikott, sõidetakse hämaruse varjus loodusesse ja lükatakse vann keset teed maha. Prügi lendab järele, kott puruneb, auto kaob pimedusse.

No kes teeb niimoodi? Vann tee peale visata metsa vahel... Ma saan aru, et Tallinna kesklinnas elava inimese suhe loodusega on nõrk, aga Tallinna kesklinnast ei tule inimene ometi just siia oma vanni kaotama. See peab olema ikka keegi oma kandi mees, kes eeldatavasti elab aiaga majas, vaatab iga päev tahes-tahtmata metsa poole... ja siis jõuab ühel heal päeval otsusele, et «ma lähen ja viskan selle kuradi vanni, mis remondist üle jäi, ka sinna – keset loodust, plärtsti».

See looduse prügisse uputamine on tõesti rõve. Katkise akna fenomen – keegi teeb ees ja siis teised teevad järele. Kui üks aken on katki, on varsti katki ka järgmised aknad.

Jalutan veel mõnda aega mööda liivast teed edasi, ükski auto mind seal ei sega, ja otsustan siis põõsastesse ennast kergendama minna. Rühin mööda vaevumärgatavat jalgrada otse tihnikusse, isegi pimedamaks läheb, oksaraod varjutavad korraks päikese, ajan looduslapse kombel oma asja ära ja otsustan, et aitab küll jalutamisest, siit põõsastikust otse edasi minnes peaksin ma kohe järve juurde välja jõudma, ainult mõni maa vasakule sellest kohast, kuhu auto ja tüdrukud jäid, aga sellest pole midagi, saab mööda järvekallast tagasi kõndida ja mõttes päevitavate inimeste kehavorme halastamatult arvustada.

Sukeldungi sügavamale tihnikusse ja jõuan peatselt tupikusse. Oksad löövad valusasti näkku ja peaaegu olematu jalgrada kaob sootuks. Pinnas on tõmbunud märjaks. Pööran ennast ümber, oma arust sada kaheksakümmend kraadi, hakkan ennast tagasi tee poole murdma ja satun juba ühe minutiga ühte jalga pidi sügavasse lompi. Vabandust väga, aga sellist lompi siin hetk tagasi küll ei olnud!

Rene Satsi uut raamatut esitletakse Kultuurikatlas 9. detsembril kell 18.
Rene Satsi uut raamatut esitletakse Kultuurikatlas 9. detsembril kell 18. Foto: Petrone Print
Märksõnad
Tagasi üles