Minu Rumeenia: puutokk lüüakse rinnust läbi juba matusel

Uus reisiraamat «Minu Rumeenia» on raamatupoodides alates käesoleva nädala algusest. Foto: Petrone Print

Iidses Rumeenias käisid vampiirid ringi isegi  konna kujul, kirjutab uue reisiraamatu «Minu Rumeenia» autor Tiina Sööt.

Teatavasti sai Bram Stoker Dracula loo jaoks inspiratsiooni kohalikust folkloorist, kus nii mõnelgi mütoloogilisel olendil on vereimemise komme küljes. Transilvaania külades usuti näiteks kurjadesse vaimudesse – steregoi või strigoi, kes päeval hariliku inimesena oma igapäevaseid asju ajasid. Kuid öösel, magades, lahkus nende hing kehast, et südaööst esimese kukeleeguni külainimesi ahistada ja nende unenägusid kummitada. Mõni strigoi läks isegi nii kaugele, et võttis koera, konna, kirbu või lutika kuju, et ilusate noorte naiste verd imeda. Ma täpselt ei kujuta ette, kuidas koer või konn verd imeb, aga eks neil olid selleks oma ametisaladused.

Strigoi’ks võis sirguda ükskõik milline patuelu elav inimene, kes oli oma peres seitsmes poeg või seitsmes tütar. Mõni strigoi oli ilmselt oma õdede-vendade arvust nii heitunud, et kimbutas oma pereliikmeid kuni nende surmani. Kel patuelu kõrvalt transformatsiooniks mahti polnud, võis ümber sündida ka pärast surma. Strigoi võis olla spetsiifilistel asjaoludel üles tõusnud surnu, keda ajendas selliseks tegevuseks hukkamine valevande andmise eest, enne abiellumist suremine, enesetapp või surm nõia needuse läbi.

Strigoi’st lahtisaamiseks oli mitmeid võimalusi, aga kõigepealt tuli ta hauast üles kaevata. Seejärel võis näiteks pea maha raiuda ja ümber pöörata, nägu allpool. Või kogu kere ümber pöörata – juhul, kui strigoi kunagi veel üles ärkab, siis siirdub ta suundadest segadusse aetud hing otse põrgusse. Tõhusateks vahenditeks oli veel südame eemaldamine ja poolekslõikamine, naela löömine läbi otsaesise või küüslaugu keele alla panemine. Veidi keerulisem, aga väga efektiivne oli terve surnukeha määrimine searasvaga. Siga pidi olema hukatud 17. oktoobril, püha Ignatiuse päeval. Kõige klassikalisem strigoi vastane võte oli vaia löömine rinnust läbi. Isegi tänapäeval on see mõnel pool normaalse matusetraditsioonina säilinud ja reaalselt kasutusel.

Veel 2004. aastal toimus Marotinu de Susi külas strigoi müüdiga seotud intsident. Pärast 76aastase mehe Petre Toma surma jäi tema õetütar haigeks ja kurtis kadunukese külaskäimise üle. Ei saanud eitada, et Petre oli muutunud strigoi’ks ja pereliikmetel ei jäänud muud üle, kui end alkoholi abil julgustada ja kuus nädalat hauas laagerdunud surnukeha üles kaevata. Asjaosaliste tunnistuste kohaselt polnud surnukehal mingit kõdunemise märki ja koolnu suu ümber võis näha värske vere jälgi. Rituaalselt eemaldati laiba rinnust süda, mille peale vaeseke oigas ja veritses, löödi ülejäänud kehasse mõned vaiad ja puistati siis üle küüslauguga. Lõpuks keha põletati ja järelejäänud tuhk joodeti veega segatuna haigele õetütrele.

Kui Petre juhtum avalikuks tuli, külaelanikud etteheiteid ei teinud – pereliikmed püüdsid ju oma parima äranägemise järgi haiget naist päästa. Kusjuures edukalt – õetütar sai pärast protseduuri terveks.

Etteheiteid tegi aga riigivõim. Euroopa Liiduga ühinemise eelses ärevuses Rumeenia ei saanud lasta sellisel asjal oma mainet kahjustada ja kuus pereliiget said surnute rahu rikkumise eest karistada. Kuna strigoi oht tavade ärakeelamise peale lihtsalt niisamuti ära ei kadunud, on selle piirkonna külades kasutusel «ennetav» meetod – puutokk lüüakse soovimatu ülestõusmise vältimiseks surnu rinnust või kõhust läbi juba matusel.

Samal ajal võttis riigi juriidiline süsteem Petre juhtumist õppust ja edaspidi oli hauast tagasipöördumine rangelt keelatud. Näiteks võib tuua ühe teise tragikoomilise loo Constantin Reliust, mehest, kes pidi iseenda elusaks tunnistamiseks kohtuteele asuma. Sellisesse täbarasse olukorda sattus härra Reliu järgnevate sündmuste tulemusel: õnnetust abielust heitununa asus mees 20 aastat tagasi Türki elama ja otsustas oma perekonnaga enam mitte kontakti hoida. Pärast mõneaastast vaikust, oletades, et ta mees on Türgis maavärinas hukkunud, lasi proua Reliu oma abikaasa surnuks kuulutada. Alles 15 aastat hiljem, 2018. aastal juhtus, et kadunud mees pidi kodumaale naasma – tema dokumendid olid aegunud ja ta saadeti Türgist välja. Constantin plaanis Rumeenias kiirelt dokumendid uuendada ja Türgi koju naasta, kuid Rumeeniasse sisenedes teatasid immigratsiooniametnikud talle, et ta suri 2003. aastal.

Edasine seiklus viis Constantini kohtusse oma identiteeti tõestama – mis polnud kuigi keeruline, kuna pereliikmed tunnistasid ta pärast mõningat šokki omaks. Lihas ja luus oma elusust kinnitanud Constantini kaebust siiski ei rahuldatud. Kohtu esindaja selgitas, et kuna surmatunnistuse tühistamise tähtaeg oli möödunud, siis polnud võimalik Constantini juriidiliselt taaselustada. Pärast kolme ja poolt kuud õnnestus mehel siiski kohtus tõendada, et ta on elus.