P, 2.10.2022

Kas Helsingi kõige luksuslikum hotell trumpab üle Eesti parimad majutuskohad?

Talveaed, oma lohemadu ja ligi 400 kunstiteost!
Silvia Pärmann
, reisiajakirjanik
Kas Helsingi kõige luksuslikum hotell trumpab üle Eesti parimad majutuskohad?
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Ükski tuba ei ole täpselt ühesugune, kuid kõik 153 on sisustatud meeldivates heledates-pastelsetes või beežides toonides ning televiisorid on peidetud liugekraanide taha.
Ükski tuba ei ole täpselt ühesugune, kuid kõik 153 on sisustatud meeldivates heledates-pastelsetes või beežides toonides ning televiisorid on peidetud liugekraanide taha. Foto: Hotell St. George

Jalutan Ai Weiwei hiiglasliku seitsme peaga draakoniskulptuuri alt mitu korda läbi enne, kui kogu planeedi kunstiringkondades elevust tekitanud «Tianwut» lae all märkan. Helsingi kõige luksuslikuma hotelli tiitlile pretendeeriva St. George’i fuajee on lihtsalt niivõrd kummaline – ja mitte ainult lae all muretult rippuva draakoni pärast.

19. sajandi keskel asus Helsingi Kamppi linnaosas Soome iseseisvusmeelsete intellektuaalide kogukond nimega Fennomaniacs ning see oli toona soomekeelsete kirjanduslike institutsioonide ja sündmuste keskus. Hotell St. George, mille fassaad vaatab tõtt vana kirikupargiga Yrjönkatul, on läbi imbunud sellest Kamppi enam kui 150-aastasest kultuuriajaloost, olles olnud koduks Soome Kirjanduse Seltsile ja kohaks, kus trükiti ajaloo esimene soomekeelne ajaleht.

Eestis seda nii väga ei märka, aga soomlased põevad oma disainielu ja koha pärast maailma disainikaardil kohutavalt. Meist mitu pikka sammu ees olevad soomlased on veetnud loendamatult unetuid öid, muretsedes selle pärast, ega nad jälle Stockholmi ja Kopenhaageni varju jää. Isegi kümne aasta tagune aeg maailma disainipealinnana ei kasvatanud enesekindlust ja soomlased mõtlevad välja järjest uusi asju, mis peaks nad maailma disainikaardile kõvasti ja igaveseks naelutama – Soome arhitekti Onni Tarjanne projekteeritud hoone, kus juba viiendat aastat tegutseb hotell St. George ja mida täidavad loendamatud kunstiteosed ja raamatud, on üks nendest projektidest.

Hotelli viimase korruse tubadest avaneb vaade kirikupargile või katedraali valgele kuplile.
Hotelli viimase korruse tubadest avaneb vaade kirikupargile või katedraali valgele kuplile. Foto: Hotell St. George

Hoone on tõesti uhke. Ent selle uhkuse nautimiseks peab seda vaatama tänavalt või olema jõudnud juba oma tuppa või vähemalt restoranigi. Hotelli sissepääs on nii tagasihoidlik, et sellest võib kogemata mööda joosta ja hotelli fuajee on kõige veidram 5* hotelli fuajee, mida ma kusagil maailmas olen näinud – seal ei ole hingelistki ega esmapilgul üldse mitte midagi. Ja alles siis, kui taipad pea kuklasse ajada, vaatad tõtt korraga seitsme draakonipeaga. Aga ega draakon, mis maksis vähemalt kuuekohalise summa, check-in'i teha aita. Natuke segaduses 5* hotellide püsiklient, kes on harjunud sellega, et talle avatakse uksi ja võetakse särava naeratusega vastu, märkab muidugi hetk hiljem kahte treppi, millest üks viib alla restorani ja teine hotelli vastuvõttu. See viimane on lakoonilisem mõne väikelinna pangakontorist, ent mööbliga sarnasus piirdubki – näiteks ei tööta minu check-in`i ajal ükski makseterminal, mis kedagi eriti muretsema ei pane, sest ega arved jänesed ole, mis eest jooksevad. Kõige eest võib maksta kunagi hiljem, soovitatavalt siiski hiljemalt hotellist lahkumise päeval.

Ligi 400 kunstiteost

Hallid pikad koridorid hargnevad läbi maja, et viia liftide ja tubadeni, Talveaeda ja restorani, spaasse ja jõusaali. Teel liftini möödun Talveaiast – õdusast lounge’ist mis on täidetud soome disaini ja kunstiga põhimõttel rohkem on rohkem. Seinu katavad viimase kümne aasta Soome disaini kõige kuumema nime Klaus Haapaniemi tapeedid, diivanid on luksusliku sametiga, vaaside ega lopsakate lilledega pole koonerdatud ja kõige selle kohal hõljub uljalt tiivad lahti löönud Pekka Jylhä linnuskulptuur «Õpime lendama».

Ai Weiwei skulptuur Tianwu on hotelli kunstikogu kroonijuveel.
Ai Weiwei skulptuur Tianwu on hotelli kunstikogu kroonijuveel. Foto: Hotell St. George

Kokku on hotellis ligikaudu 400 kunstiteost, nende hulgas ka ainus Hiina kunstniku ja inimõiguste aktivisti Ai Weiwei töö, mis Euroopas kõigile vaatamiseks on väljaspool mõnda muuseumi või galeriid. Ent ehkki tööde arv ületab nii mõnegi kunstimuuseumi väljapaneku, kaovad need suurtes fuajeedes ja pikkades koridorides lootusetult ära.

Hotelli 148 toa ja viie sviidi hulgast ei leia kahte sarnast. Seal jätkub soome disaini «väljapanek», igast toast leiab mõne kunstiteose, põhjanaabrite disainerite tekstiile ja mööblit. Toad on pehmetes toonides ja nii suured, et standardtuba ületab ruutmeetritelt mõne teise hotelli sviidi ning vannituba on soe ja helge ning täis Rootsi kultusbrändi L:a Bruket hooldustooteid. Tavasuuruses, mitte spetsiaalselt hotellidele toodetud minipakendites.

Veel mõnusamaks – ja seda ka kosmeetikatoodete valiku poolest – läheb hotelli väikeses spaas soklikorrusel, kuhu on mahutatud auru- ja leilisaun ning suplusbassein, mõnus lounge niisama logelemiseks ja ka salong, mis huvilistele massaaže pakub ja muidu poputab. Selle suve ühel soojemal päeval pole saunas erilist tunglemist ja kogu see luksus, mis auga oma viis tärni on ära teeninud, on ainult minu päralt.

Asukoht, asukoht ja veelkord asukoht

Vaatamata jahedale ja isegi skandinaavia minimalismi kriteeriumite järgi liiga lagedale fuajeele on St. George kindlasti hotell, mis on paljudele Helsingisse reisijatele sihtkohaks omaette, mille sarnast Tallinnas kindlasti pole, ent millele mitu Eesti mõisahotelli alla ei jää. Ent suurepärane asukoht ja muretu jõudmine sinna ja tagasi on hotelli puhul suureks trumbiks ja seda ei saa St. George’i puhul märkimata jätta: hotell on keset Helsingi paremaid galeriisid, muuseume, kauplusi ja restorane. Linnaruum hotelli ümber on jalutajate ja ratturite jaoks suurepärane, hotell pakub oma külalistele tasuta jalgrattaid ja kui peaks saabuma kurjad sügisvihmad, on trammipeatus mõne sammu kaugusel ja tasuta vihmavari ukse kõrval ootamas. Ei mingit ummikus istumist kuhugi tipptunnil minnes või 25-euroseid taksoarveid õhtusöögilt hotelli tagasi tulles.

Talveaias, kus vaasides lilledele lisavad rohelust Klaus Haapaniemi lopsakad tapeedid, pakutakse loomingulisi kokteile – proovige näiteks kokteili Learning to Fly, mida serveeritakse linnukujulises klaasis.
Talveaias, kus vaasides lilledele lisavad rohelust Klaus Haapaniemi lopsakad tapeedid, pakutakse loomingulisi kokteile – proovige näiteks kokteili Learning to Fly, mida serveeritakse linnukujulises klaasis. Foto: Hotell St. George

Õhtust sööma ma hotelli restorani ei jõuagi, ehkki kõik ülistavad üksmeelselt selle põhjamaade ja türgi kööki miksivat menüüd. Ümbruskonna restoranivalik on lihtsalt nii ahvatlev. Aga ka Oodi, Amos Rex, disainimuuseum – kõik need jäävad kuni kümneminutilise jalutuskäigu kaugusele. Ja kuulsa raamatukogu Oodi külastamist ma tõesti kaalun, vaatamata sellele, et St. George’i raamatukogu on hotelliraamatukogudest kindlasti üks muljetavaldavamaid Euroopas ja ka igas toas on kümmekonnast teosest koosnev miniraamatukogu – minu toa oma on pühendatud eranditult Soome kirjandusklassikale ja loomulikult ka täiesti soomekeelne, mille õpingud mul paraku ikka veel kuidagi ei edene.

Hommik saabub aga veelgi helgemates toonides – rikkalik hommikusöögimenüü on olemas täiesti arusaadavas inglise keeles. Võluvas hommikusöögisaalis, mida täidab kohe selle kõrval asuva hotelli enda pagarikoja kirjaldamatult mõnus värskete saiakeste magus lõhn, saan esimest korda aega rahulikumalt vaadata, kellega ma seda maja jagama olen sattunud. Reibas ja siiralt naeratav personal täidab mu kohvitassi ja tõttab kohale piimakannu ja veekarahviniga veel enne, kui ma oma soovid sõnastada olen jõudnud.

Loomeettevõtjad, kunstnikud ja veendunud urbanistid

Stiilsed, elegantsete kingade ja kindlasti kallist juuksurisalongist pärit soengutega inimesed – mõned ilmselgelt Kopenhaagenist, teised Stockholmist. Mõned välismaal, ilmselt maailma disainipealinnades, töötavad soomlased, kes on kodumaale suvitama tulnud ja perekonna mökkile vaheldust ostivad. Paar britti, kes näevad väga arhitektide moodi välja (jah, nad on üleni mustas troopiliselt soojal suvehommikul). Mõned ameeriklased. Kõigil šikid ja hästi peidetud logodega riided seljas, rätsepatööna valminud pintsakud toolileenidele visatud. Prilliraamid, millest on kirjutanud disainiajakirjad igal kontinendil.

St. George ja Helsingi ei pea põdema oma koha pärast maailma disainikaardil, see on selgelt ja säravalt tähistatud. Võibolla ei pakata atmosfäär innovaatilistest IT-lahendustest ja igal laual pole innukalt järjekordset ükssarvikut asutavate startupper'ite ees lahti korraga mitut ekraani – St. George’i külalised näivad olevat rohkem huvitatud oma vestluskaaslastest, kunstist seintel ja lounge’i lugemisnurgast kui arvuti taga istumisest – aga selles on mingit vana maailma võlu, mis meil käest libisema on hakanud.

Märksõnad
Tagasi üles