Minu Taani: Tundsin, nagu mulle oleks näkku sülitatud!
Mida keskmise taanlase riidekapist ei leia, selgub pikalt Kopenhaagenis elanud moelooja Taavi Turki värskest reisiraamatust «Minu Taani. Eesti viiking trussikuid õmblemas».
VIA ja teiste Skandinaavia disainikoolide ühine omadus on kohalike õpilaste ja õppejõudude minimalistliku disaini lembus. Olles varem õppinud rõivaid konstrueerima, olin ma juba enne VIAsse suundumist teadlik, kui keeruline on hästiistuvat minimalistlikku, või veelgi hullem – oversize ehk ülesuuruses rõivatükki kvaliteetselt luua. Nimelt peab ka suur ja lohvakas ese inimese seljas hästi istuma ja proportsioonid peavad olema hoolega läbi mõeldud, vastasel juhul mõjub toode laisa ning läbimõtlematuna.
Ma olin minimalismi armastavate suurte disainerite puhul alati imetlenud, kuidas on võimalik lihtsaid kotjaid vorme nii elegantselt kehale asetada, ja lootsin seda VIAs õppida. Aga säh sulle – enamik minimalismi viljelevaid õpilasi teevad seda teadmatusest, sest nad ei oska keerulisemaid rõivaid valmistada. Kui ei oska kehasse töödelda, siis teeme kuubiku!
Alguses oli see mulle nagu löök näkku: kuidas on võimalik, et disainer ei oskagi midagi muud, kui suvaliselt telkjaid vorme kokku visata ja neid seejärel modellidele suvaliselt selga ajada? Võib öelda, et see oli alles esimene piisk minu pettumuste karikasse, mis puudutab põhjamaist minimalismi.
Saladuskatte all võib öelda, et tegelikult loovad paljud VIAs koolitatud noored disainerid minimalistlikke asju mitte hästi läbimõeldud vormilise kuraatoritöö tulemusel, vaid seetõttu, et nad tegelikult ei oskagi midagi muud teha. Loomulikult ei laiene see kõigile Taanis õppinud disaineritele, nagu näiteks varem mainitud Casperile või Katrine’ile, vaid puudutab pigem neid, kes läksid moodi õppima, sest see tundus neile tol hetkel huvitav.
Varem Eestis elades viljelesin ma ise midagi Eesti moekultuurile iseloomulikku: valmistasin tellimustööna klientidele ükshaaval rõivaid. Eks meil ole läbi ajaloo säilinud tugev rätsepakultuur ning tänapäeval levinud mõtlematu tarbimiskultuur pole tellimustööna valmistatud riiete turgu veel täiesti ära söönud. Selles pole midagi erakordset, et ka mitte kuigi jõukal inimesel Eestis on riidekapis vähemalt üks rätsepa loodud rõivatükk, olgu selleks pulmakleit, talvemantel, triiksärk või püksid. Taanis selline rätsepakultuur niisama hästi kui puudub. Loomulikult on olemas ateljeed ja ühte-teist ka tellitakse, kuid taanlaste jaoks on rätsepatööna valminud rõivad vaid väga jõukate pärusmaa.
Ainukeste rõivaesemetena meenuvad mulle pulmakleidid ja vähesemal määral ka konfirmatsiooni ehk leerirõivad, mida Taanis endist viisi kliendi mõõtude järgi õmmeldakse. Eespool mainitud rõivaesemed välja arvata on keskmise taanlase riidekapist raske leida midagi, mis ei oleks ostetud poe valmisrõivaste osakonnast.
Poest riiete ostmisega meenub mulle esimeste Taanis elatud kuude jooksul läbitud rada. Nimelt olin ma tol ajal veel töötu ja elasin enda Norras teenitud rahadest. Olin stressis ja arvasin naiivselt, et saan ehk ka Taanis vaid rätsepa- ja disainitööst elatud, nagu tegin seda põgusalt Eestis elades. Kui valesti ma arvasin. Näiteks uuris mult üks kursuseõde, kas ma saaksin talle sõbranna pulmaks lihtsa kleidi valmistada. Olin nõus, kuna raha oli vaja ja ka töö ise tundus kiire, lihtne ja ühtlasi headmeelt valmistav, sest sain võimaluse enda kursusekaaslasele midagi ilusat luua. Äsja Taani jõudnuna kalkuleerisin Taani kroonide asemel veel eurodes. Neiu lubas tuua ise kanga ja uuris, palju selline lihtne kleit maksma läheb. Teades, et tudengina ta väga rikas ei ole ja soovist teda mitte ära hirmutada, hõikasin rõõmsalt: «Kakssada. Kui teeme keerulisema, siis rohkem.» Kakssada eurot mõõdu järgi valmistatud kleidi eest oli tollal ja on ilmselt tänapäevalgi võileivahind, sealjuures arvestades, et tegemist oli väga lihtsa projektiga. Asusingi kleidi kallal tööle. Loomulikult oli tal erinevate rõiva detailide kohta palju nõudmisi, mistõttu kleidi keerukus ajapikku kasvas. Kui saime projektiga poole peale ja olime teise suurema proovi lõpetanud, uurisin neiult, kas on okei, et ma lisandunud detailide tõttu veidike hinda tõstan. «Täiesti okei, see paarkümmend krooni on nii väike summa, ei ole mingit probleemi. Me varem rääkisime kahesajast kroonist, eks?» Mu aju jooksis kokku. Daam oli arvanud, et ma õmblen talle kahesaja krooni eest tellimustööna rõiva. Kakssada krooni on olenevalt kursist umbes kakskümmend viis kuni kakskümmend seitse eurot. «Taani krooni? Vabandust, aga ma arvan, et oleme teineteisest valesti aru saanud. Ma rääkisin eurodest. Kas sa tõesti arvasid, et ma teen sulle kahesaja krooni eest eritellimusena kleidi?»
«Kakssada eurot! See on ju mitu tuhat krooni! Sellise raha eest ma saan ju poest p ä r i s disaineri kleidi!» Ma tundsin, nagu mulle oleks näkku sülitatud. Neiu tõepoolest arvas, et poest paarisaja euro eest kleit osta on tuntavalt parem investeering, kui lasta endale täpselt enda keha ja maitse järgi rõivas valmistada, ja et takkatippu üritan temalt veel jultunult raha välja petta. Sealjuures oli tegemist ka päris keerulise kehakujuga, lopsaka noore naisterahvaga, kellele kehasseistuvate toodete loomine on paras peavalu.
Iseenesestmõistetavalt jäi see projekt sealsamas katki ja ma siiralt loodan, et too näitsik leidis poest endale midagi soodsamalt. Ehk isegi mõne vähe krõbedama hinnaga «päris» disaineri kleidi. Kõnealune intsident võtab päris hästi kokku taanlaste suhtumise rätsepatöösse. Kui on rõivas, siis peaasi, et see oleks odav ja kättesaadav. Kui rõivaese ongi väheke hinnalisem, siis pigem olgu sellel mingisugune kallis kaubamärk peal. Iroonilisel kombel aga ei meeldi taanlastele kanda suurte karjuvate logodega riideid, piisab lihtsalt tõsiasjast, et toode oli kallis ja firmamärk on lihtsalt enesega rahuloluks.
