R, 9.12.2022

NÄDALA REIS ⟩ Pruun ja roheline Lõuna-Kreeka

Thea Karin
, ajakirjanik
Pruun ja roheline Lõuna-Kreeka
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Vathia iidsed kindlustornid kõrguvad tähtsalt üle maastiku. 
Vathia iidsed kindlustornid kõrguvad tähtsalt üle maastiku. Foto: Thea Karin
  • Peloponnesose värvid on pruun ja roheline, mida rohkem lõuna poole, seda kivisem ja metsikum.
  • Iga samm seal tähendab kohtumist kreeka mütoloogia ja piraatidest maniootide traditsioonidega.
  • Gialova külast on saanud melupaik, kus tasub välja valida talagani juust viinamarjasiirupiga.

Euroopa mandri peaaegu ­kõige lõunapoolsemast punktist leiab eest hiigelkaktused, mastiksipistaatsia maitse ja palju ajalugu.

Moonide väljad mäekülgedel, vürtsikalt lõhnav pune ja tikksirged küpressid kohalike klannide kiviste elamis- ja kindlustornide vahel, nende vahelt vilkuv mere­sina – see on ilu, mis kinnitas maailmarändur Sir Patrick Leigh Fermori aasta­kümneteks Peloponnesose poolsaare tillukese küla Kardamyli külje alla. Üks 20. sajandi olulisematest reisikirjanikest, ühe BBC ajakirjaniku sõnul Indiana Jonesi, James Bondi ja Graham Greeni ristand, ehitas sinna maja, mida peetakse Vahemere üheks kaunimaks.

Aga isegi enamikul kreeklastest pole sellest aimu, sest palju tuntumad on Kreeka luksuslikud saared suurima viietärnihotellide kontsentratsiooniga, nagu Santorini ja Mykonos; Kreeta ja Rhodose valgete fassaadidega hooned siniste katustega.

Kes jõuab Peloponnesose poolsaarele, kogeb aga hoopis midagi muud. Siin on värvideks pruun ja roheline, mida rohkem lõuna poole, seda kivisem ja metsikum, mitte ilmaasjata ei ­kanna piirkond kohalike seas nime ­Metsik Mani, ametlikult Sise-Mani (Mesa Mani). Hiiglaslikud kaktused ja laiutavad araukaariad juhivad pilgu üle ranniku Kreeka lõunapoolseima paiga, ­Tenaro neemeni, olles Hispaania Punta de Tarifa järel teine Mandri-­Euroopa lõunapoolsem ​​punkt.

Oliivid sobivad kreeka iseloomuga

Kui pöörata pilk merelt maismaa poole, siis on need oliivipuud, mis oma ­hõbedaselt roheliste lehtedega silma jäävad – neid jagub üle terve saare. Ja igaühel on siin oma oliivipuud, nii ka noorel talupidajal Christosel.

Kui me tema 400 kõveriku puu vahel jalutame, muheleb ta, et kreeklaste kohta öeldakse, et oliivide kasvatamine sobib kreeklaste iseloomuga kõige paremini: kevadest saagikoristuseni hoolitsevad puud enda eest ise ja nii jääb aega kafenion’is maailma asju arutada.

Koristus on aga raskem töö, kui romantiline tavaeurooplane seda endale ette kujutab. Puid jagub ­Peloponnesosel igale perele ja nii on kõigil ka oma oliivi­õli. Kas see peaks olema extra virgin või muu variant, põrkub kohalike arusaamatusega, sest siin kehtib ­ainult esimese pressi õli ehk kõige parem kvaliteet. Kui astuda poolsaare väikeste külade taverna’desse, siis loomulikult on see omaniku õli, mida salatile, tomatitele ja lihale valatakse, ja kui soovite kõrvale klaasi veini, siis toob omanik lauale ka oma veini, mis sageli on Peloponnesosele tüüpilisest punasest Roditise viinamarjast.

2011. aastal oli maalilises Gialovas vaid 275 elanikku, kuid kaks sadamat.
2011. aastal oli maalilises Gialovas vaid 275 elanikku, kuid kaks sadamat. Foto: Thea Karin

Varem tegi veini iga pere, ütleb Chris­tos, kes on veinitegemise isalt õppinud, nüüd tahavad inimesed rohkem vaba aega ja intensiivne töö viinamarja­istanduses ei kuulu enam selle juurde.

Iga samm Peloponnesosel tähendab kohtumist kreeka mütoloogia ja legendidega ning piraatidest maniootide traditsioonidega, mida kõige ilmekamalt esindavad mägedevahelised ­kiriku ja kõrge torniga kivised kindlused, nagu vana Kardamyli. Kardamyli on üks Peloponnesose vanimatest asustustest, mida Homeros nimetab «Iliases» üheks seitsmest linnast, mida Agamemnon pakkus Achilleusele, et too liituks uuesti võitlusega Trooja sõjas.

Käänulised teed, hunnitud vaated

Kui rääkida kohalikega, siis ­jutustavad nad ilusa Helena vendade Kastori ja Polydeukesi (ld Castor ja Pollux) matmispaigast. Praegu on hulga kivihooneid restaureerinud sinna kolinud sakslased. Hommiku algus Anna Androvista kohvikus, kus puidust laudadel leiab käsitsi maalitud argipäevastseene, ja lõuna Kika tavernis kohaliku spetsialiteedi stifado’ga, milles loomalihale ­lisatakse hulk sibulaid ja ­kadakamarju, on osa Kardamylist.

Üürides väikese maja, lisandus meile ka naaber koos tomatite, kurkide ja oliiviõliga. Tänutäheks külastame tema esivanema Panagiotis Troupakise ausammast mereäärsel väljakul, kes klanni pealikuna kogus Kardamylis kokku 300 meest, toetamaks Kreeka vabadusvõitluse juhti Kolokotronist.

Kardamyli on üks Peloponnesose vanimatest asustustest, mida Homeros nimetab «Iliases» üheks seitsmest linnast, mida Agamemnon pakkus Achilleusele, et too liituks uuesti võitlusega Trooja sõjas.

Ning praegugi tähistab Kalamata linn, mille fassaadidelt vaatavad ­vastu võitlejate portreed, oma iseseisvumist kaks päeva varem kui ülejäänud Kreeka. Kardamyli ja Stoupa kuuluvad Välis-Mani juurde (Exo Mani), Aeropolisest algab Sise-Mani (Mesa Mani). Käänulised rannikuteed viivad mööda taverna’dest ja paatidest, ­rikkalike freskodega tillukestest kirikutest ja ­kaljuseintel kasvavatest hiigelkaktustest. Kaugele paistavad Vathia kindlus­tornid. Kuigi need on kogu Mani piirkonna sümbol ja kitsal liivasel teel nende vahel ronimine pakub nii ­detailide avastamist kui ka imelisi vaateid ümbrusele, on küla ise nüüdseks peaaegu välja surnud. Seal elavast 33 inimesest vaevalt kedagi kuumas päikeses kohtab.

Kuumusega koos kaob enamik turiste

See-eest ei ole poolsaarel puudu kuulsatest nimedest: «Don Quijote» autor Cervantes olevat siin Ottomani võimu all Methoni kindluses vangi sattunud, Kalogria rannal sai alguse lugu, mille Anthony Quinn mängis kuulsaks filmis «Kreeklane Zorbas», kui kirjanik Nikos Kazantzakis oli kohtunud kaevur Giorgos Zorbasega ja Kreeka kuulsaim helilooja Mikis Theodorakis oli loonud unustamatu sirtaki.

Kohalikud jagavad meelsasti infot moodsate kuulsuste kohta, kes ultra­privaatsuse otsingutel jõuavad Porto Helisse: nii kuningakodade liikmed kui ka megarikkad ärimehed.

Kes kõik siia saabuvad, ei ole ­teada, aga et Roman Abramovitši suurel luksus­jahil oli raske randuda, tekitas ­elevust. Porto Heli ise ei vaimusta, aga lähedastel autovabadel saartel, nagu Spetses ja Hydra, näeb päikesepruune miljardäre päikeseloojangul nautimas grillitud kaheksajalga ja maitsmas psari à la spetsiota’t, saare stiilis valmistatud kala, ning jahutatud mastiksidigestiivi.

Seda kõige omapärasemat Vahemere maade maitseainet – mastiksipistaatsia vaiku – saab maitsta veel ka jäätises, likööris või närida närimiskummina.

Rasvane toit ja tänavamuusika sobivad kenasti kokku.
Rasvane toit ja tänavamuusika sobivad kenasti kokku. Foto: Thea Karin

Augusti saabudes kaob koos kuumusega enamik Euroopa turiste ja ongi hästi, sest lamamisruumi ­Kreeka ­kuulsaimal Voidokilia ehk härjakõhu­rannal napib niigi. Vaevalt et keegi jõuab nüüd enam ronida üle kõrguvate luidete mäe otsa kuningas Nestori koopani.

Kui siiski, teeb ta veel viimased sammud kunagise kindluseni, kust avaneb parim vaade üle erikujulise kaarja ranna ja üle Gialova laguuni, mille ­tõmbenumber on roosad pelikanid.

Gialova tillukesest kalurikülast on saanud õhtune melupaik ­rannaäärsete restoranidega, kuhu tasub minna koha­likega, et rohketest meze’dest osata ­välja valida näiteks Messinist pärit soe talagani juust viinamarjasiirupiga.

Romanose rannal paikneva Katerina restorani algusaeg ulatub 70 aasta taha, mil illegaalse söögiputka ­pidaja trahvi eest mere hüppas ja politsei eest ära ujus. Lilledesse uppuvat taverni peab nüüd tema poeg ja paremat kalarooga ei saavat kuskilt.

Tunni sõidu kaugusel on tilluke ­kivine Kyparissia, mille suurim vaatamisväärsus on Nassose vana vesi­veski imelise aia ja hiigelsidrunitega. Nassos ise küpsetab veskijahust mitme­suguseid kooke ja pakub külalisele tsipouro’t.

Kyparissiast sõidavad kõik kuulsale Olümposele – veel uhkem on aga muistne Messini, muutudes iga aastaga aina olulisemaks, sest väljakaevamised jätkuvad, pakkudes oma vähese tuntuse juures tõelist naudingut jalutuskäikudel ilma turismigruppideta. Samasuguse üllatuse valmistab ka Náfplio, mida peetakse Kreeka ilusaimaks ja romantilisemaks linnaks.

Náfplion õieehtes.
Náfplion õieehtes. Foto: Thea Karin

Nädala sees on linn täis koolilapsi, sest Kreeka ajutise pealinna (1827–1834) külastus kuulub kooliprogrammi. Rohkete Náfplioni treppide vahelistele platvormidele on lõunatundidel koondatud lauad ühiseks söömaajaks ja kreekalikum ei saa üks õhkkond ollagi, nagu ka õhtutel, kui taverna’des võtavad muusikud üles laulu ja promenaadil tantsivad noored kreeka ringtantsu.

Idüll idülliks, aga just siin toimus Kreeka esimene poliitiline mõrv, mida meenutavad Ioannis Kapodistriase (iseseisva Kreeka esimene riigipea 1827–1831) pildid üle terve linna.

2018. aastast on tema mõrvamis­kohas Agios Spyridoni kiriku vastas Sloveenia presidendi kingitud mälestustahvel, millel lugeda, et see on 19. sajandi kõige olulisema euroopaliku riigimehe auks, kelle esivanemad pärinesid Sloveeniast Koperi linnast.

Märksõnad
Tagasi üles