/nginx/o/2017/08/22/7016723t1h87fe.jpg)
/nginx/o/2022/08/26/14791017t1h4fae.jpg)
Ahvenamaa 6700 saart on hea soojendus ligi 20 000 saarega Turu saarestikule.Konrad Mäe jälgedes looduse puhast primitiivsust ja intiimseid varjundeid otsides.Saarestikus võib sattuda paradiisi.
Kui Saltviki külas 1880. aastal pank avati, oli see suursündmus kogu Ahvenamaa saarestiku jaoks. Mariehamni linna, kus Tallinki Baltic Queen meid mõni minut pärast päikesetõusu kaldale oli puistanud ja mille 1870ndatel oli asutanud tsaar Aleksander II, polnud toona sisuliselt ikka veel olemas. Tänapäevane saarestiku pealinn koosnes ikka veel vaid paarist külamajast ja mitmest ehitusplatsist, linna ega sadama areng ei olnud kuidagi õiget hoogu sisse saanud. Kui siis Mariehamni laiad alleed ja mitmekorruselised majad lõpuks valmisid, elanikkond ja ärid suureks paisusid ning omanik panga sinna kolis, sai võluvast palkmajast hotell. Professorid, kunstnikud, kirjanikud ja ärimehed saabusid sadakond meetrit eemal asuvasse sadamasse aurulaevaga Ahvenamaa suvesid ja Kvarnbo Pensionati imelist teenindust nautima.
/nginx/o/2022/08/26/14791018t1hf7d5.jpg)
Ehkki Mariehamni mainides saab ühte lausesse pikkida nii kuningannasid kui tsaare, sõidame siiski Saltvikki lihtrahvalikumat elu otsima. Sealse legendaarse Kvarnbo Pensionati võtsid praegused hotelli omanikud Ella ja Martin kahekümne aasta eest üle Ole Bomansonilt, kelle perekonnale oli see kinnistu juba üle 500 aasta kuulunud. Lisaks pastoraalsele idüllile, mida unine küla tõotab pakkuda, meelitab meid sinna «Paradiis».
/nginx/o/2022/08/26/14791019t1hae3f.jpg)
See on Austraaliast Ahvenamaale kolinud maalikunstniku Danielle Bergstromi näitus Kvarnbo Pensionati vanas hobusetallis tegutsevas kunstigaleriis Skarpans, mida peab Martini õde. Isegi Ahvenamaal ei vea igal hotelliomanikul nii palju kui Martinil, kelle õde on juhuslikult üks Soome hinnatumatest kuraatoritest ja galeristidest Leila Cromwell-Morgan Lönnroth.
Paradiis novembris
Näituse klišeelik pealkiri meid ei hirmuta, Ahvenamaa ongi kunstnikele alati paradiisina tundunud. Ühel ammusel suvel, kui nii Ahvenamaa kui Eesti olid mõlemad veel üks Tsaari-Venemaa kõik, traageldas kusagil siin Konrad Mägi oma lagunevaid saapaid viiulikeeltega ja viksis neid tušiga, et minna tantsima kohalikele külapidudele. «See oli õieti esimest korda, kus meid kõiki valdas looduse puhas primitiivsus, kus õpiti nägema tema monumentaalseid vorme ning intiimseid varjundeid,» kirjutas Friedebert Tuglas hiljem sellest eesti kunstnike-kirjanike invasioonist Ahvenamaale.
Minul primitiivsuslained üle pea kokku ei löö. Mitte just pööraselt suure loodushuvilisena vaatlen Ahvenamaa loodust esimest korda tõsisemalt Bergstromi maalidel, mis erinevad radikaalselt eesti kunstnike töödest. Austraalia surfirandades lõõmava päikese all üles kasvanud kunstnik maalib ainult talve, ja mitte ainult lumist talve, vaid novembrikuu pimedat udu, raagus võsa, vahel harva end ilmutava talvepäikese valguses kaugusesse kaduvat porist metsateed.
Aga ka tema raagus puudest võib hea tahtmise korral leida üles selle Ahvenamaa looduse primitiivsuse. Saalinurgast leitud hinnakiri enam nii primitiivselt ei mõju, enamik maale maksab üle 20 000 euro ja üksjagu neist on tähistatud punase täpikesega, mis tähendab, et need on endale juba uue omaniku leidnud, kes nüüd kannatamatult näituse lõppu ootab.
Ja oma eluajal võisid ju Ahvenamaa Önningebys tegutsenud soome kunstniku Viktor Westerholmi 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses ühes Põhjamaade kuulsamatest kunstnike kolooniatest maalimas ja pidutsemas käinud Nikolai Triik, Konrad Mägi, Aleksander Tassa ning Anton Starkopf tasude üle kurta, kuid Ahvenamaa maagilist puudutust, mis muudab kullavääriliseks iga pintslitõmbe, kogesid lõpuks nemadki (või siis nende pärijad ja kollektsionäärid).
/nginx/o/2022/08/26/14791020t1hb4e2.jpg)
Ahvenamaa pakub hulga rohkem kunsti- ja arhitektuurihuvilisele hedonistile, kes suudab nimetada küll kümmet seal tegutsevat peakokka, kuid määrata heal juhul kolm taime külast supelranda viiva tee ääres. Kaugelt paistab Ahvenamaa paigana, mil on pakkuda vaid oma lopsakas suvises looduses elamusi vapratele rattamatkajatele ja purjetajatele, mitte enamat. Kahtlustan, et soomlased on meelega Ahvenamaad ainult enda teada hoidnud, aga Martin lükkab selle arvamuse ümber. «Soomlased on meid alles sel suvel avastama hakanud,» ütleb ta. «Enamik neist on siiras hämmingus, et kui sõbralikud on siin kohalikud. Ma ei tea, mida nad siis kõik need aastad ette kujutasid.»
Saareelu pole aiapidu
Mina ise pole Ahvenamaa inimeste isiksuseomadustele üldse mõelnud, olen seda piirkonda pigem kujutanud ette üsna inimtühja paradiisina, kus umbes 6700 saarest on asustatud vaid mõnikümmend ja kus inimesi kohata on päris keeruline. Aga seda sõbralikkust ja külalislahkust saame kogeda veel palju, eriti Kökaril, kuhu sõidame tõepoolest vaatama looduse loodud kunstiteoseid: kaljudele ehitatud külamaju, rohmakaid kivisid ja sopilisi randu.
Kökari saarele minnes jätame auto maha saarestiku suurimale saarele Ahvenanmannerile – sealse tempo jaoks oleks isegi jalgratas liiga kiire, rahulikult põldude ja karjamaade kõrval lonkimine on palju kohasem liikumisviis. Kökar on tegelikult ise omaette saarestik, üks suur ja tuhanded pisemad kaljused killud maad ümber selle Läänemerre pillutud. Tove Jansson leidis inspiratsiooni Muumisaare kujutamiseks just Kökari saare külje all olevalt Källskärilt.
/nginx/o/2022/08/26/14791017t1h4fae.jpg)
Isegi suvine Kökar on lopsakuse vastand, pigem loodusjõudude kujundatud karm maastik kui inimese käega loodud pehme saareidüll. Kui Saltviki külas tundus elu kui mereäärne aiapidu, siis Kökar pole nagu aias elamine. Kõik võib langeda tuulte ja udude saagiks ning saada minema pühitud. Selles hirmus on kõik ehitatu madal, jässakas – ja igaks juhuks ka punaseks värvitud, mis pimedas udus on mitmekordselt praktiline valik.
Elanikkonna poolest on Kökar üks väiksemaid saari kogu Euroopa Liidus, siin elab vaid 234 inimest. Aga poliitiliselt on saar täiemahuline omavalitsus.
Kui kunstnikud, kirjanikud ja suvitajad, nagu meie, vaatavad kive ja rohetavaid aasu ja näevad ilu, siis Kökari inimesed näevad elatist ja sissetulekut – nagu kinnitavad oma laiskade ammuudega tee ääres rohtu pugivad lehmad. Inimestele on Kökar alati meeldinud rohkem kui näiteks Mariehamn või siis see saaretipp, kuhu Mariehamn ehitati.
/nginx/o/2022/08/26/14791021t1hdb95.jpg)
Oleks Tallink juba keskajal käitanud laevaliini Stockholmi ja toona Revali nime kandnud Tallinna vahel, oleksime Mariehamni asemel randunud tõenäoliselt just Kökaril – vähemalt tegi nii alati Rootsi kuningas Gustav Vasa oma valduste vahet sõites.
Brudhalli külalissadam, hotell ja restoran, kuhu meie suundume, ei olnud veel seal, nii et kuningas pidi peatuma ilmselt kloostris, millest tänaseks on alles ainult varemed. Ent arvatavasti ei koheldud isegi mitte teda nii kuninglikult kui täna Brudhalli külalisi. Oleme jälle näljased ja maandume restorani terrassil, otse veepiiril, kõrval õõtsumas kõikjalt üle Läänemere kohale sõitnud paadid.
Ahvenaburger ja murakamoos
Juba teame, et ükskõik kui väikesele saarele minna, toidu pärast Ahvenamaal muretsema ei pea. Päris kõike kohalikku pole südasuvel muidugi saada: puuviljad ja marjad küpsevad siin aeglaselt, muutudes niimoodi küll eriti mahlakaks ja hõrguks, kuid seda peab
ootama vähemalt augusti esimeste päevadeni. Lehmad naudivad Ahvenamaa puhast loodust ja lopsakaid rohumaid, premeerides elanikke ja külalisi rammusate piimatoodetega, ning loomulikult tirivad kalurid igal saarel välja üksjagu kala, mida igal kujul pakutakse.
Brudhalli restorani menüüs on ülimalt ahvatlev ahvenaburger, mis kõlab enam-vähem tervislikult enne murakamoosi uputatud praejuustu tüki kallale asumist. Ahvenatega, muuseas, pole Ahvenamaa nimel ajalooliselt miskit pistmist. Ahvenamaa algne nimi muinaspõhja keeles oli Ahvaland, mis tähendab «veemaa». Soome keeles arenes see kujule Ahvenanmaa ja rootsi keeles kujule Åland, mis sõna-sõnalt tähendab «jõemaa» – vaatamata sellele, et jõed ei jää selles saare- ja lahesoppide rägastikus kusagil eriti silma.
Paradiislikult Kökarilt on veel raskem lahkuda kui Saltviki külast, kuid toeks on teadmine, et Ahvenamaa on alles sissejuhatus tõelisesse saarestikuparadiisi – oleme koju tagasi otsustanud sõita väikese ringiga läbi Turu ja Helsingi.
Rohkem kui 20 000 saarega Turu saarestik on üks maailma suurimaid. See peab olema karge meretuul, mis teeb mu silmad märjaks, kui seisame Baltic Princessi päikesetekil ja läheneme Turu saarestikule, kus tegelikult täitub iga soomeugrilase unelm – pisike puumaja ja kartulimaa; kaugel tsivilisatsioonist, kunstigaleriidest, restoranidest ja butiikhotellidest vanades pangahoonetes.