Idamaadesse on lihtne igatseda. Mälu manab silme ette tarmukate rikšajuhtide sagina ja palvelippude kirevuse, ninna tõusevad hõrgud hõngud hiiglaslike puude all üles seatud tänavarestoranide pannidelt ning rahulikult veereb läbi suduvine taevaranna poole verev päike. Jah, rahu – seegi assotsieerub Aasiaga, olles ühtäkki muutunud abstraktsest neljatähelisest sõnast millekski nii ihaldusväärseks!
Juba meenuvad jubedad sõjad Koreas ja Vietnamis, mis, olgugi ammused, rahuga küll ei seostu. Praegugi on halbu aimdusi õhus: Hiina Rahvavabariik hoiatas lõppeva nädala keskel lennufirmasid, et turvalisuse huvides oleks neil targem hoida end iseseisvaks pidava Taiwani õhuruumist eemale. Kuid Birmast ja Bangladeshist allpool on meie eluajal peetud sõjakesed (kas siis naabritega või riigi sees) olnud pigem nii väiksed, et ei tule kohe meeldegi. Ka apokalüptilisi hädavankreid, mida just Euroopast on viimase aastasaja jooksul lükatud veerema vähemalt kaks, ei ole oriendis teele seatud.
