K, 30.11.2022

Matkakorraldaja: hädas olles müüb mõni ükskõik mida, ükskõik mis nime alt

Triin Brigitta Heidov
, Teemaveebide suvereporter
Matkakorraldaja: hädas olles müüb mõni ükskõik mida, ükskõik mis nime alt
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Foto: Toomas Pannal

Turismisektor on viimastel aastatel palju vatti saanud. Kas ja kuidas suudavad selles valdkonnas tegutsevad Eesti ettevõtted pinnal püsida?

Uurisime kanuu.ee matkade korraldajalt Toomas Pandlalt, kuidas on lood turismisektoris praegu. Lisaks räägib Toomas värvikaid juhtumeid kanuumatkade korraldamisest ja kuidas mõned teenusepakkujad rafting'u pähe «kummipaadi matka» pakuvad.

Kuidas on lood turistide hulgaga, käib neid sama palju kui enne koroonat?

Ei käi sama palju. Välisturiste on tunduvalt vähem, eriti kruiisituriste. Üksikuid tulijad, kes tulevad peredega, on umbes sama palju kui enne. Firmasid on vähem. On tunne, et koroona osaliselt murdis aastatega sissejuurdunud kombe, et teeme suvepäevad, teeme talvepäevad. Neid küll on, aga vähem.

Teistpidi võiks ju mõelda, et nüüd on paljudes firmades kaugtöö lubatud ning inimesed näevad üksteist vähem ja just oleks vaja rohkem koos vaba aega veeta. Samas võib-olla on see muudmoodi korvatud, ühiste koolitustega, lõunasöökidega või millegi muuga.

Kas ettevõtted on peale erinevaid piiranguid suutnud taastuda?

Osa ilmselt on, osa mitte. Just rääkisin tuttavatega, kes ütlesid, et koroonaaeg oli neile kuldaeg. Inimesi käis väga palju. Aga nemad ongi spetsialiseerunud väikestele gruppidele ja üksikutele huvilistele ja pakuvad kallist ning veidi eksklusiivsemat teenust. Nüüd on maailm jälle avatud ja jõukam klient reisib mujale.

Tähelepanu liigub vaba aja tegevustelt Ukraina abistamisele.

Üks asi on, et piirangud on lõppenud, aga teine asi on sõda Ukrainas. Tähelepanu liigub vaba aja tegevustelt Ukraina abistamisele. Raha, mis jäi üle ja enne kulutati looduses, suunatakse nüüd osaliselt Ukrainasse. Isegi oleme seal kaks korda juba vajaminevat varustust käinud viimas. Inimeste tähelepanu on Ukrainal, vahendeid suunatakse sinna.

Põhilised kruiisilaevad jäid Tallinna tulemata. Meil käive kolmandat aastat selle arvelt kukub. Kruiisituristide arv ei ole taastunud koroonaeelsele tasemele. Samas selle aasta teine pool on olnud päris hea täituvusega, hoolimata sellest, et tõstsime nii hinda kui miinimumosalejate arvu. Oleksime teinud 50 protsenti allahindlust, siis vaevalt nii rahul oleksime.

Foto: Toomas Pannal

Kas turismisektoris on oodata pigem hinnatõusu, et ettevõtted vastu peaksid või hinnalangust, et inimesed tee sinna leiaksid?

Ma pigem arvan, et hinnatõusu. See tundub mõistlik. On kaks võimalust. Sa lased hinna alla ja saad ajutiselt rohkem kliente, aga ei ole jätkusuutlik. Nii ei suuda oma kõiki vajadusi täita ja pead kuskilt hakkama kokku hoidma ning teenuse kvaliteet lõpuks kannatab.

Kui lased hinna alla 50 protsenti, pead tegema neli korda rohkem tööd, et sama kasum kätte saada ehk vaja ka neli korda rohkem kliente. Aga kust neid niipalju võtta. Tõstad hinda vastavalt üldisele majanduses toimuvale ja võib-olla jääb mõni klient ära, aga ei raba tühja.

See hinnaga mängimine on kahtlane, kas sellel on mingit mõtet. See aasta on minu jaoks olnud paar tavapäratut juhtumit, mida enne ei ole olnud. Klient tellib sündmuse, mitte väga väikese meie mõistes, ja ta ei küsi kordagi, mis see maksab.

Lepime kõik kokku, mis ja kuidas, ja siis lõpuks küsitakse, et mis see muidu maksma läheb. Saadan hinna ja kinnitatakse kohe ära, et sobib. Kindlasti ei saa nad selliste asjade kohta teavet meie kodulehelt. Tekib mulje, et äkki me oleme liiga odavad hoopis. Samas vaadates konkurentide hindasid nende kodulehtedel, me pigem oleme veidi kallimad.

Kui peaksid tulema jälle uued piirangud, mida see tähendaks ettevõtetele? Kas paljud kohad peaksid uksed lõplikult sulgema?

Osa kohti ilmselt sulgeb. Turism on väga raske äri. Juba see lihtne kanuumatk sõltub nii palju ilmast. Kui on kehv ja vihmane suvi ning jahedad ilmad, ei taha keegi tulla. Kuid vett on palju ja sõit pakuks väga hea elamuse. On kuiv, ilus ja päikesepaisteline suvi, vett on jälle vähe. Sõita sisuliselt saab üksikutel lõikudel või siis mööda kive kolistades. Klient ei ole rahul – pole põnev. Parmud ka närivad kogu aeg.

Tüüpiline küsimus on augustis, et nüüd on vesi hea soe ja ilm ka hea, me tahaks sõitu ägedal kärestikulisel jõel, veel parem rafting'ut. No ei saa. Rafting'ut saab Eestis üldse kevadel – aprillis ja mais. Ja seda ka mitte iga kevad.

Samas see ei takista osa matkakorraldajaid müüma mida iganes. Kord helistas mulle neiu ja küsis mingit tegevust vee peal, mis oleks põnev mai kuu alguses. Oli hea suurvesi ja pakkusin rafting'ut. Neiu vastas, et rafting'ut nad juba eelmine aasta augustis Lõuna-Eestis tegid. Loomulikult tärkas huvi, et kus sellist teenust pakutakse. Kindlasti saab kuskil vee üles paisutada ning siis tammi avada ja sõita.

Mõtlesin, et keegi on uue laheda teenuse teinud. Uurisin täpsemalt ja neiu vastas, et nad tegid seda Võrus, järve peal. Ehk sügasid mööda siledat vett raft'i parvega ja teenusepakkuja nimetas seda rafting'uks...

Ehk hädas olles müüakse ükskõik mida, ükskõik mis nime alt. Kahjuks nüüd see neiu ja paljud teised, kes sellel «rafting'ul» osalesid, ei teagi, mis see rafting on ja mis vahe on sellel kummipaadi matkaga.

Foto: Toomas Pannal

Kui paljud ettevõtted on juba uksed sulgenud ja kui palju on uustulijaid?

Selle ajaga, mis mina olen tegutsenud, on vähemalt kanuumatkade valdkonnas olnud umbes kümme, kes on leidnud lihtsama viisi raha teenida. See ei ole otseselt koroonaga seotud olnud.

Ettevõtteid, kes puhtalt elavadki Eestis ära matkakorraldusega, on väga vähe. Suurem osa on selliseid, kes nädala sees teevad tööd kuskil põhitöökohal ja nädalavahetusel on matkakorraldajad. Neile on see lihtsalt väike kõrvalsissetulek. Samas on see ka hea vaba aja veetmise viis, mis on tasustatud. Päris paljude, ka väga nimekate matkafirmade omanikud ja töötajad, käivad kuskil esmaspäevast reedeni tööl nagu kõik tavalised inimesed.

Praeguses majanduslikus situatsioonis on kerge teenida kuus 1500 – 2000 eurot kätte iga päev tööl käies. Kui muidugi ise oled natukenegi hakkaja. Just sattusin ühele pakkumisele, kus minu oskustega mehele pakuti 1800 kätte ja tule kohe homme tööle. Ei olnud üle mõistuse raske töö ja töökoht Eestis. Ise ei pea midagi mõtlema, klienti ei pea otsima. Öeldakse, kus pead olema ja mis kell tulema.

Algajal matkakorraldajal saada iga kuu kätte puhtalt 1800 eurot on väga raske.

Uustulijaid palju ei ole näinud, mõned on. Enamasti näen seda, et kellegi ammu lõpetanud matkakorraldaja varustus on jälle jõe peal, lihtsalt uue üritaja käes. Mõned uued tulijad on uue varustusega. Eks neile paneb piirid peale see, et nad peavad ennast teatavaks tegema klientidele. Ja mahupiirangud on ka. Kui on olemas kuus ilusat uut kanuud, siis saad ikkagi korraga teenindada ainult 12 inimest. Algajal matkakorraldajal saada iga kuu kätte puhtalt 1800 eurot on väga raske.

Kas praegu oleks mõistlik alustada uut ettevõtet turismisektoris?

Kui on kindel soov ja sära silmades, siis kindlasti on mõistlik alustada. Algus on ainult raske. Minul olid päris mitu esimest aastat rasked, väga rasked. Siis oli matkakorraldajaid kordades vähem kui praegu. Tuleb pakkuda sellist teenust, mida inimesed ootavad.

Klient ei ole jõe ääres mitte selleks, et sina raha saaksid. Sina oled selleks jõe ääres, et klient saaks hea elamuse.

Ma pean tunnistama, et ise olen ka selle reha otsas käinud, kus hetkel oli väsimus, võlad kaelas ja põhiline mõte oli, et anna oma raha siis, sõida ja ära mölise. Ma ise arvan, et see oli ajutine ning ma olen õppinud ja nüüd olen parem. Ma loodan, et olen. Klient ei ole jõe ääres mitte selleks, et sina raha saaksid. Sina oled selleks jõe ääres, et klient saaks hea elamuse.

Meil on 75 kanuud, üle 25 süsta, umbes 25 raft'i ja palju muud varustust. Ühtegi abiraha ei ole nende soetamiseks taotlenud. Kõik see on tulnud meie klientide antud raha eest. Äkki midagi siis ikkagi teeme õigesti ja oleme asjale pihta saanud.

Kuidas läheb ettevõtetel, mis on suunatud pigem kohalikule elanikule? 

Hetkel võlgasid ei ole. Midagi suurt ja uut osta ei plaani. Teiste kohta, kellega tihedamalt läbi käin, on seis sama. Püsime vee peal. Ma arvan, et need, kes on suunatud kohalikule, jäävad vee peale. Kes on teinud panuse välisturistile... Kõik sõltub, millal ja kuidas lõppeb sõda. Paljude jaoks on Venemaa meile liiga lähedal ja ei ole piisavalt turvaline.

Märksõnad
Tagasi üles