VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa: «Kanna Laoses samu riideid, mida soojal suvel vanaema juures»

Rene Satsi Nam Ha jõe ääres Laost vaatlemas. Foto: Erakogu

«Kui soovite lugeda põhjalikku ülevaadet Laose kuningriikide kujunemisest, provintside administratiivsest jaotusest ja tutvuda kõiki Luang Prabangi templeid läbiva vaevalise matkarajaga, siis on käesolev raamat väga vale valik,» hoiatab kirjastaja Tauno Vahter Rene Satsi uue rännuraamatu «Laos: aeg antud elada, aeg antud süüa» saateks. «Satsi raamat Laosest kirjeldab mitmesuguseid meeleolusid, värve ja momente kaugest Kagu-Aasia riigist, mille turistid küll üha sagedamini üles leiavad, aga ei ole veel muutnud nii suureks puhkekombinaadiks, nagu mõned tema naabrid. Ühtlasi saab raamatust kasulikke teadmisi, näiteks saab teada, kuidas ohtlikult rolleriga sõita, tellida pardivere pudingit, sõbruneda hulkuvate koertega ja kuidas reageerida, kui sõber saadab öösel sõnumeid, soovides asutada krokodillifarmi või kurdab, et meheks osutunud prostituudi ühe silmaga ema pani midagi talle joogi sisse.»

Allpool tasuta lugemisamps värskest teosest.

Taist saab Laosesse lennata tunniga. Niimoodi peaks ideaalis käima Eestist Laosesse minek: lendad kõigepealt kuskile Euroopa riiki – vahepeatusesse; sealt Taisse, selle pealinna ja sealt omakorda edasi Laosesse. Suts ja valmis – lihtne ja konkreetne. Meie esimene matk Taimaalt Laosesse sai aga tehtud, kasutades maanteesõidukeid. Ehk siis teisisõnu: lõppfaasis me mitte ei lennanud, vaid sõitsime Bangkokist Laosesse bussidega. Milline imetabane reis see oli! Kunagi kordan seda kindlasti – näiteks siis, kui keegi mulle selle kadalipu läbimise eest viis tuhat eurot annab või kui mind tabab dementsus ja ma ei vastuta enam oma otsuste eest.

Kõigepealt viis tee meid Bangkoki filigraansest segadusest Põhja-Taisse rahulikku Chiang Mai linna. Ööbussiga sinna sõitmine võtab inimese ajalikust elust tavaliselt ära umbes üksteist tundi. Kujuta ette: üksteist! Mitte näiteks kaks ja pool, mille puhul võiks veel kuidagi silma kinni pigistada.

Meie teekond, ütleksin lausa elamusretk, kestis küll ivake kauem, sest muidu nii kenasti kihutav ja kõiki liikluseeskirju eirav buss jäi öösel kell üks keset maanteed haigeks («Bus sick, no go!» nagu meile öeldi) ning me pidime kaks tundi ootama Tai soojas ööpimeduses kannatlikult uut transpordivahendit. Samal ajal tühjendasid kohalikud naasklid meie bussi hoiuruumis paikneva pagasi oskuslikult väärisesemetest.

Mäletan, et seisime kõik koos väljas ja verinoored Saksamaalt pärit reisijad küsisid minu käest ettevaatlikult, kas seal Tais mürgiseid madusid ka leidub. Ilmselt nägin ma nende jaoks ekslikult välja nagu keegi, kes midagi kohalikkudest oludest teab. «Terve teeäär on neid paksult täis, vali aga, mis värv meeldib. Mõned on pikemad, teised lühikesed ja paksud. Mõni helgib pimeduses. Üldiselt on nii, et mida lühem on uss, seda mürgisem ta on, sest ta peab oma pikkust kompenseerima...» jutustasin tõsiselt ja pärast ei julgenud keegi neist enam põõsastesse pissile minna. Tõtt-öelda mina ise ka mitte, kuna hakkasin oma nalja üle järele mõtlema.

Rene Satsi teos «Laos – aeg antud elada, aeg antud süüa» (256 lk) on välja antud kirjastuse Tänapäev poolt. Foto: Kirjastus Tänapäev

Teen siinkohal sinu loal ühe väikese vahelepõike moemaailma: mul oli tookord seal ootamatult haigeks jäänud bussi kõrval seistes seljas valge v-kaelusega särk (Bangkokis turult ostetud: odav) ja jalas lillakad lohvakad, lausa lubamatult mugavad püksid, kuhu olid valge värviga trükitud elevantide figuurid (samuti Bangkokis ühelt turult hangitud: väga odavad). Nägin omast arust stiilne ja «kerge vaevaga Kagu-Aasiasse sulanduv» välja. Seiklejast elumees – miks ka mitte, nii tundsin ennast säherduselt riietades.

Aastate jooksul olen sellele riietusele mõningase häbiga või õigemini valehäbiga tagasi vaadates aru saanud, et need niinimetatud elevandipüksid ja lumivalge turult ostetud särk on klassikaline «vilumuseta turisti» varustus ning edastab selge ja valju signaali igale kohalikule nihverdajale, nahaalsele vargale ja kavalale petuskeemide aretajale. Selle signaali sõnum kõlab umbes nii: sealt läheneb muretu kollanokk, võtkem naiivse käest, mis võtta annab, ta ju ise lausa norib seda! Kallid noored ja ka esimest korda Kagu-Aasiasse reisile suunduvad soliidsemas eas inimesed, usaldage minu kogemust: lohvakaid «elevandipükse» kandes sulandud sa seal tänavaolustikust suure hooga välja, mitte selle sisse.

Kuigi need püksid on mugavad, jah, seda nad on. Mõnus, nagu oleks hommikul, pidžaama seljas, poodi piima järele läinud. Minu praktiline soovitus on: kanna Laoses päeva ajal samu riideid, mida kannaksid soojal suvel vanaema juures maal, kui tead, et varsti tuleb midagi natuke kõpitseda või lausa sõnnikut tassida.

Asendusbuss saabus üsna pea – ainult paar tundi ootamist ja saimegi uuesti teele. Uni oli hea. Juba olime kohal. Võileib, pikk haigutus, värske mangomahl Chiang Mais ning vandudes minek uue bussi peale. Vandumine tulenes siis kiirustamisest. Seekord ootas ees õnneks ainult kolme ja poole tunnine, Ameerika mägesid meenutav sõit Chiang Rai linna, et sealt omakorda (kokku vaid kolm tundi aega võttev!) piiriületus üle Mekongi jõe teha, ning seejärel tuli päris viimane jupp puhast rõõmu – kuus tundi käänulisel kruusateel vana hea KAvZ-685-laadse kolhoosibussiga kihutades. Ma ei hakka teile valetama – see transpordivahend on tavaliselt pilgeni täis kohalikke inimesi; hiiglaslikke riisikotte; nööriga suletud kotte, mis liigutavad; kanu; vihaseid kitsi; tooreid mune; igast otsast vedelikku läbi laskvaid imikuid ja liiga pikki bambusritvu, mille eesmärki ei oska või ei taha ma siiani täpselt seletada. Oletan, et sellel liinil sõitvas bussis on alati kuskile nurka surutud ka vähemalt üks õnnetu olemisega, juba paar päeva pesemata olnud, Saksamaalt pärit seljakotiturist nimega Helga või Fritz.

Bussilogu on tavaliselt sellisel määral täis topitud, et aknast eriti välja ei näe. Võin mürki võtta, et mõni nartsudesse mässitud ja pidevalt imestunud näoga imik või sünge olemisega kana varjutavad enamiku ajast su vaatevälja.

Võibolla ongi hea, et aknast palju välja vaadata ei saa. Pakun, et Laoses bussiga sõitmine näib keskmisele eestlasele ja ka kõigile muudele inimestele, kelle aju oimusagaras asuvad töökorras mandeltuumad, natukene hirmus. Eriti siis, kui aknast välja kiigata saad – sealt avaneb sulle vaatepilt kõikidest «napikatest», mida Laose bussijuht, kes on tavaliselt salaseltsi Meie-Surma-Ei-Karda-Ja-Teiste-Peale-Ei-Mõtle liige, ise tähele ei pane. Kui välja ei näe, siis pole nii hull, pead lihtsalt ülerahvastatud bussi, valju kohaliku popmuusika, ebamugavad istmed ja pideva jõnksutamise ära kannatama. See kõlab siin lahtikirjutatuna võibolla natukene hirmus, aga miks me siis üldse reisime, kui me ei taha midagi uut kogeda?

Laose inimese mõtteviis on enamasti pragmaatiline – kui juhtub, siis juhtub. Ühissõidukite juhid ei pabista just ülearu selle pärast, kas nad on õigesti valinud sõidukiiruse või kas pimedas kurvis kahest traktorist möödasõit on ikka ääretult vajalik. Vajutatakse rahulikult gaasi, mõeldakse õhtusöögi või jumal teab mille peale ja pigistatakse oma masinast välja nii palju, kui annab. Alles 2019. aasta augustis lendas hiina turiste Luang Prabangi[1] vedanud buss mäest 30 meetrit alla ja rohkem kui 13 inimest sai surma. Valitsus ütles kohmetult, et õnnetuses olid süüdi a i n u l t katkised pidurid, mitte juht. Jah, kindlasti. Kihutage rohkem, te pa#¤na maniakid!

No ja niimoodi me jõudsimegi lõpuks esimest korda Hiina piiri lähedal asuvasse Luang Namtha[2] linna, kus meil on praeguseks hetkeks kontor, sõbrad, kuus kummist kanuud ja kus veedame igal aastal suure tüki talvest. Bussijaamast tuli veel tuk-tuk võtta ja sellega pool tundi põristada, et keskusesse saada. Jõudsime kohale öösel kell üksteist, oli kottpime, isegi kuu ei andnud valgust, ja tänavatel ei olnud selleks ajaks enam ühtegi hingelist. Mööda sõiduteed hiilis aeglaselt vaid madal udu.

«Täitsa perses, kui surnud koht,» pomisesin ma südamepõhjast üles kerkinud pettumusega.

[1] Kohanimeandmebaasi ehk KNABi järgi on tegu Louangphabangiga. Autori soovil kasutatakse teist nimekuju. (Toimetaja märkus)

[2] KNABi järgi on tegu Louangnamthaga. (Toimetaja märkus)