VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ Minu Süüria: «Meenutame tibupoegi, kes koos kandikult teri nokivad!»
9. juuli 2022, 13:31
«Minu Süüria» autor Tanja Dibou uitab reisiraamatu tasuta loetavais katkendeis idamaiselt rikkalikul turul ning paljastab, mismoodi Süüria kombe kohaselt einestades toitu kätte saada.
Damaskus on kuulus Lähis-Ida vanima ja suurima turu Souq al-Hamidiyah’ poolest. See asub rauast võlvkatuse all. Sissepääsu pole võimalik mitte märgata: majesteetlik Bütsantsi kaar avab ukse idamaiste rikkuste maailma.
Astume sisse. Issand, milline küllus! On alles turg – turgude turg! Vürtsid, hõbe, kuld, kangad, rätikud, kleidid, juveelid, oliiviõlil põhinev kosmeetika, vaibad, lambanahad, siidrätikud, puidust laekad... Silme eest võtab kirjuks, ei tea, millise kaupmehe juurde joosta. Asju on lademetes. Nagu lapsepõlvest tuttavas idamaa muinasjutus.
Nad on siin kaubelnud sajandeid. Kohalikele müüjatele on must tahm kaupluste seintel ja paks tolmukord räpastel vitriini sätitud nõudel, kannudel ja vesipiipudel omamoodi kvaliteedimärk. Miks tolmu pühkida? Kõik see kraam on sadu aastaid vana, juba vanaisad ja vanavanaisad kaubitsesid siin, habeme värinal, turban peas kõikumas.
Turul kauplevad ainult mehed. Arvatakse, et naisele ei sobi niisugune avalik töö. Mõistagi tuleb siin jõuliselt tingida. See on omamoodi kunst. Mõnikord õnnestub hinnast kaks korda alla saada, vahel isegi kolm. Peaasi on mitte näidata, kui väga asi meeldib. Nähes teie huvi, Süüria kaupmehed hinda ei alanda. Aga ükskõik kuidas tingimine ka ei lõpe, jäävad nad heatahtlikuks ega muutu pealetükkivaks.
Ettevõtlikkus on süürlastele väga omane. Kui küsida, mida inimesed elult tahavad, on vastus järgmine: peret, lapsi ja mingit tagasihoidlikku äri, näiteks väikest poodi või restorani, et ennast ära toita.
Olen vaimustuses idamaise mustriga puitlaegastest! Neid teevad käsitsi meistrid, kelle töö on kogu maailmas iidsetest aegadest tuntud. Süüria on üldiselt kuulus kõrge kunstiväärtusega toodete poolest. Nende valmistamise viise hoitakse rangelt salajas ja kellelgi pole õnnestunud tõeliste meistrite saladustele jälile saada. Just sellised suveniirid tõi meile vanaisa Süüriast. Niisuguses laekas hoian siiani oma lemmikehteid.
Kullast tooteid leidub samuti tohutus valikus. Kollasest särast võib pimedaks jääda.
Kullassepana töötavad siin peamiselt kristlastest armeenlased. Koraan keelab meestel kanda kuldehteid, kuna see metall sümboliseerib luksust.
Prohvet Muhamed nägi kord mehe sõrmes kuldsõrmust. Ta võttis selle ära ja viskas minema sõnadega: «Kas keegi teist saab kuuma sütt käes hoida?» Pärast seda ütlesid inimesed sõrmuse omanikule: «Võta sõrmus ja kasuta seda oma vajadusteks.» See aga vastas: «Ei, vannun Allahi nimel! Ma ei võta seda prohveti järelt maast üles.»
Koraan ei keela otseselt kullakaubandust, aga usklik moslemi mees proovib hoiduda kokkupuutest selle metalliga.
Me läheme ehtepoodi, vaatame ringi ja meile pakutakse teed. Vau! Ja keelduda on ebaviisakas. Abikaasa ütleb, et siin on tavaline pakkuda klientidele teed ja maiustusi.
Veel üks iseärasus: kullaärides saab vanad ehted uute vastu vahetada. Ehete hind sõltub kaalust ja proovist.
Ka vürtside müügi puhul on kõik teistmoodi kui meil. Vürtse hoitakse suurtes avatud kottides ja neid müüakse kaaluga, looduslikke parfüüme villitakse aga otse vabas õhus. Lõhnaõlide ja vürtside meeldiv aroom paneb pea ringi käima.
Märkan üpris huvitavat kaupmeest. Tal on jalas kottpüksid, seljas vest ja peas helepunane kellukesega feska*, õlal kõrge ja kitsas vaskkann kääritatud rosinatest valmistatud karastusjoogiga. Ta võtab ühe vööle riputatud klaasidest, viskab selle üles, keerab ümber, loputab pudeliveega ja annab selle meile. Seejärel kummardub nii, et õla pealt kannust voolab täpselt klaasi keskele peenike juga. Jook on väga odav, kuid kõige huvitavam on just see valamise rituaal. Imeline vaatepilt, mida ma pole varem näinud.
* Feska – vildist või villast valmistatud, kärbitud koonuse kujuline meestemüts. (araabia k)
Hiilin kikivarvul esimesele korrusele. Iga trepiastmega kasvab mu ärevus, häbenen, et pean kohe midagi araabia keeles ütlema. Mulle tuleb vastu ilus noor naine.
«Sabah al khair ia Tania!»* lausub ta sõbralikult naeratades.
«Marhaba!»** vastan tagasihoidlikult. See on seni ainus sõna, mille suudan araabia keeles kuuldavale tuua kohmetuseta, täiesti selgelt.
Neiu kallistab mind ja suudleb kolm korda mõlemale põsele, nagu tervitatakse teineteist Prantsusmaalgi. Ta siristab midagi araabia keeles, kuid ma ei saa kahjuks millestki aru. Aiman, et see peab olema Noha, mu mehe noorem õde, kellest Mohammed on mulle rääkinud. Piilun ta poole: sümpaatne 20aastane brünett. Häbelikkusest valgub ta näole kerge puna. Pikk paks pats ulatub peenikese vöökohani ja ta helesinised silmad on imeilusad. Seljas on tal spordipüksid ja soe kampsun. Noha märkab mu pilku ja naeratab laialt. Tean juba, et ta õpib Damaskuse ülikoolis ajalugu. Õpingute ajal elab oma vendade majas ning koolivaheaegadeks ja nädalavahetusteks sõidab vanemate juurde maale. Poissmeestest vennad hoolitsevad Noha eest linnas ja vastutasuks abistab õde neid majapidamistöödes.
Noha kutsub mind kööki, kus ta hommikusööki valmistab. Laual on suur ümmargune kandik kümnete väikeste taldrikutega. Ühel on keedetud munad, teisel rohelised oliivid. Ülejäänud toite ma õieti ei tunnegi. Ilmselt on need kohalikud. Noha võtab gaasipliidilt väikese veekeetja ja asetab selle kandiku keskele.
Istun köögilaua taga ja ootan teisi pereliikmeid, et saaks kõik koos hommikust süüa, aga tuleb välja, et me ei einestagi köögis. Osavalt haarab Noha raske kandiku ja viib selle järgmisse tuppa, kus mehed ikka veel juttu ajavad. Longin tema järel.
See tuba on avar ja päikseline. Akende ees ripuvad mustrilised rasked narmastega sametkardinad. Mööblit peaaegu pole, ainult kohmakas riidekapp ja massiivne puidust telerialus. Põrandal tohutu suur mitmevärviline vaip. Kõiki seinu ääristab omamoodi diivan. Võib seda üldse diivaniks nimetada? Esmapilgul tundub, et inimesed istuvad põrandal, tegelikult on nad istet võtnud värvilistest patjadest ja kentsakatest silindrilistest rullidest koosneval asemel, mis võtab enda alla suurema osa 30ruutmeetrise toa seinaäärtest. Istekohti pole võimalik kokku lugeda. Vajadusel saab sellele «diivanile» mahutada paar tosinat inimest.
Aga praegu on kolm noormeest end sisse seadnud ühes toanurgas. Ma küll tean neist kolmest ühte, oma abikaasat, ja välise sarnasuse põhjal võin vaevata ära arvata, kes on tema kaks vestluskaaslast. Need on minu mehe vennad Rida ja Hassan. Mohammed ja ta noorem vend Rida on väga sarnased: mõlemad kõhnad, roheliste silmadega, just nagu kaksikud, ainult et Mohammedil on tumedad juuksed, Ridal ruuged. Hassan on aga 35aastane jässakas sinisilmne hoolitsetud välimusega mees, kel pealael väikesed kiilad laigud.
Kui siseneme, tõusevad vennad kohe mind tervitama ja kallistama. Tugevalt ja kordamööda. Kõik kordavad jälle: «Ahlan wa Sahlan fi Suria!»*
Kandik hommikueinega leiab koha toa keskel vaibal ja algabki minu esimene söögikord Süürias.
Kõik on üdini idamaine. Teistmoodi. Lõpuks ometi on mu muinasjutt alanud! Mõtlen: naljakas, et 21. sajandil on tõepoolest säilinud sellised iidsed traditsioonid. Olin arvanud, et ainult idamaistes muinasjuttudes einestavad kangelased vaibal, ja siin ma nüüd olen! Mulle tundub põrandal istudes hommikust süüa kummaline, aga aeg on harjuda, sest siin kandis leitakse, et süüa tuleb täpselt nii, nagu seda tegi Allahi saadik prohvet Muhamed. Ühtlasi on põrandal söömine rohkem kooskõlas tagasihoidlikkuse ja alandlikkuse põhimõttega.
Püüan meid kõrvalt vaadata. Kas me paistame nagu üks kamp? Kampsunid ja dressipüksid on küll seljas kõikidel, aga me ei moodusta meeskonda nagu spordis. Pigem meenutame tibupoegi, kes koos kandikult teri nokivad. Ausalt öeldes pole sedasi süüa eriti mugav. Ma ei tea, kuidas toitu võtta, mismoodi teeklaasi hoida. Noha naeratab mu kohmetust märgates ja näitab, kuidas tuleb istuda, et süüa oleks hõlbus. Ta paneb vasaku jala enda alla nagu lootoseasendis ja parema, põlvest painutatud jala surub tihedalt vastu rinda.
Püüan seda võimlemisharjutust järele teha. Põhimõtteliselt pole siin midagi keerulist. Loodan, et harjun. Muidu jään nälga, sest Süüria peredes kehtib reegel einestada vaibal kõigil söögikordadel.
* Sabah al khair ia Tania! – Tere hommikust, Tanja! (araabia k)
** Marhaba! – Tere! (araabia k)
* Ahlan wa Sahlan fi Suria! – Tere tulemast Süüriasse! (araabia k)