Meeleolukas muusikaline suvesündmus Lõuna-Prantsusmaal

Prantsusmaal on palju nautimisväärset. Foto: Tiina Richard

Marciac’i päikselistel tänavatel kostavad juulilõpust alates katkematult mahedad muusikahelid, iga nurga peal ilmub nähtavale kvartett või üksikesitaja, tõmmates ligi kuumusest rammestunud huvilisi, kes õhtuste kontsertide ootel linnakest uudistavad või on mõnel terrassil värskendust ning kosutust nautides end mugavalt sisse seadnud. Elavas keskkonnas muusikasse sukeldumine võiks naljaga pooleks olla võrreldav balneoteraapiaga, ainult et muusika on siiski nii võrratult võimsam, ühtaegu maagiline ja suursugune kunst – kui vaid mõelda, millist mõju avaldab see ajule, vaimule ja sealt juba terve organismi heaolule.

Jazz in Marciac ehk JIM on üks suuremaid ja omanäolisemaid Prantsusmaa festivale ja toimub igal aastal Toulouse’ist 130 kilomeetrit läänepool asuvas ligi 1300 elanikuga Marciac’is. Alates aastast 1978 on festival hoogu kogunud, tuues kokku maailma nimekaimad muusikud keskmiselt 250 000 külastaja ette. Kolmenädalane programm võib oma valikutega anda lausa peapöörtuse jazzi, funki ning originaalsete sugemetega muusika austajatele. Läbi aegade on Marciac’i festival tõmmanud ligi selliseid staare nagu John Scofield, Jan Garbarek, John McLaughlin, Chick Corea, Stéphane Grapelli, Stan Getz, Pat Metheny, Oscar Peterson, Michel Petrucciani, Keith Jarrett, George Benson, Gilberto Gil, Nina Simone, Dianne Reeves jpt. Sündmuse kõrge tase ja eriline atmosfäär on köitvad, nagu on avaldanud mitmedki muusikud, kellest paljud tulevad korduvalt ning on valmis selle nimel nii mõnegi möönduse tegema. Marciac’i teeb eriliseks sealne jazziteadmistega publik, luues pulbitseva energia, on öelnud Marcus Miller. Lisa Simone – kuulsa ema jälgedes, kuid end veenvalt tõestanud lauljatar aga teab, et Marciac’i reputatsioon on märkimisväärne, muusikute hulgas räägitakse sellest palju. Lucky Peterson arvas, et « see on võimas festival, nii paljud unistavad seal mängimisest, küllap avaldab mõju niisugune väike ja harjumuspärasest erinev koht». Ibrahim Maalouf : « Just see festival on iseäraliku auraga. Wynton Marsalis aukülalisena hoiab nõudlikku taset, festivali tekkimine peaaegu spontaanselt on samuti ainulaadne ». Publik on innukalt kaasaelav ning valikutest teadlik, ütleb festivali alusepanija Jean-Louis Guilhaumon, kes on samas avanud festivalile pühendatud jazzimuuseumi.

Kuidas üritus välja näeb

Kaks suuremat kontserdipaika on Chapiteau üle 6000 istekohaga ja Astrada ligi 500 kohaga. Erinevalt teistest festivalidest ei ole vajadust varem kohale kiirustada, sest nummerdatud istmed võimaldavad täie rahuga oma õige koha leida. Stressivaba õhkkonda toetab samuti ootejärjekordade puudumine. Intensiivsust toidab asjaolu, et lisaks õhtustele tasulistele kontsertidele erinevais esinemispaigus (festival In) toimuvad päevad läbi vahelduvate muusikutega ka tasuta kontserdid asula peaväljakul (festival Off), tõmmates ligi arvukaid külastajaid, kes saavad valida varjulised istekohad lava ees või väljakuäärsete kohvikute ja restoranide terrassidel.

Festivalil valitseb ülev meeleolu. Foto: Tiina Richard

Meeleolu on tänu sellele katkematult ülev ning kohati fantaasiaküllane, kandudes vastupandamatutest rütmidest, - mis silmanähtavalt välistavad paigalpüsimise kõige väärikamategi seas - kuni vaikust kõnetavate tundlike nootideni. Kuulda saab muidugi jazzisuundi traditsioonilistest kaasaegsemateni välja. Muusikaõhkkonnast on haaratud kõik restoranid ja pubid, pakkudes elavat muusikat. Spontaanselt võib sattuda improviseeritud esitustele ka tänavail ja hoovides, hetke ja koha ootamatus mõjub pea alati ülihaaravalt, viies möödujaist koguneva kuulajaskonna kaasa helide võlumaailma, taas kuidagi teisiti.

Seekordsed esinejad

Euroopa üks tähelepanuväärsemaid jazzisündmusi tõotab käesolevalgi aastal olla elamusterohke, tulemas terve rida tippklassi muusikuid, aga ka uusi avastusi ja mitmeid kontserte igas päevas.

22. juulil algab festival ühe märkimisväärsema tähe Diana Kralli kontserdiga. Jäljendamatu stiiliga, arvukate auhindade ja kuldplaatidega pärjatud, muuhulgas viie Grammy auhinnaga ning korduvalt Billboardi edetabeli tipus olnud artist osaleb Marciac’i festivalil mitmendat korda.

24. juulil on taas kohal Melody Gardot, keda on Marciac’is samuti korduvalt oodatud. Õhtu teises pooles esineb Jeff Beck, maailma üks andekamaid kitarriste on kantud « kõigi aegade saja suurima kitarristi » nimistusse. Kaheksa Grammy ja unikaalse stiiliga Beck tekitab imetlust nii muusikute kui terava tunnetusega kuulajate seas.

25. juulil astub lavale James Blunt oma lauludega, mis kuulsaks saanud viimase 17 aasta jooksul ning toonud 23 miljoni albumi müügiedu kogu maailmas. Tegu on ajatute lauludega, mis on lihtsasti mõistetavad ning mille meeleoludega läheb lai kuulajaskond kergesti kaasa.

26. juulil esineb Chilly Gonzales, - tuntud show-mees, kes täidab kogu maailma kontserdisaale hommikumantlis ja toatuhvlites, olles oma isikliku lähenemisega võimeline andma peenekoelisi klaveriesitusi, näitama lüürilist osavust, segades erinevaid stiile või esitades tuntud laule ootamatus kuues. Ta on loonud kompositsioone ja kirjutanud ka omanäolise raamatu « heast » ja « halvast » maitsest kunstivaldkonnas, mille mitmes keeles väljaanded leidsid kiitva hinnangu 2020.a.

Sama õhtu teises pooles saab nautida Marcus Milleri esinemist. Kaasaja üks suuremaid muusikuid on multi-instrumentalist ja looja, New Yorgi basskitarri virtuoos valdab sel määral perfektselt oma instrumendi võimalusi, rütmi ja terviku tunnetust, et iga kontsert on täis üllatusi. « Kui edastan teile emotsiooni ja te jagate seda, siis jõuame äratundmiseni, et meil on midagi ühist, » ütleb ta midagi nii lihtsat, milles peitub teadaolevalt ju üks muusika saladustest. Oma 30-aastase muusikukarjääri jooksul on teda korduvalt auhinnatud.

2. ja 6. augustil astub Wynton Marsalis Marciac’is taas üles, olles festivalil regulaarne osaleja alates 1991 ning kuulutatud selle aukülaliseks. Alati originaalse väljundiga muusiku kontserdid on kordumatud, olles sellisena ammu tuntud Marciac’i publiku hulgas. Wynton Marsalis on öelnud, et jazz on talle parema elu loonud : « Improvisatsioon õpetab, et on olemas midagi olulist, mis on omane ainult teile. Ei pea sulanduma massi, igal on kordumatu omapära. Swing aitab tundma õppida teisi isiksusi ». Muusika õpetab, et oleme kõik võrdsed, ütleb Marsalis ja jagab ideed muusikast kui rahusõnumist. Festivalipaigas on kuulsa trompetisti auks püstitatud tema kuju. Arvukad muusikud kasutavad võimalust festivali ajal osa võtta tema meistriklassist.

27. juuli programmis on kultuuri- ja maailmamuusika avangardi esindav Herbie Hancock. Legendaarse pianisti ja heliloojana on ta kokku puutunud kõigi muusikasuundadega alates 1960-ndatest. Olles arendanud uut lähenemist, on tema kompositsioonid sügavalt mõjutanud kaasaegse muusika kõiki stiile.

28. juulil esineb 83-aastane Rhoda Scott - hammond-oreli virtuoos - koos talendikatest naisartistidest koosneva jazzgrupiga. Sellele järgneb Ibrahim Maaloufi kontsert Amazing Keystone Big Bandiga auavaldusena prantsuse muusikaloome suurkujule Henri Salvadorile, kes on meelde jäänud muusikaliste mõjutuste mitmekesisuse ning oma humoorikate ja liigutavate lauludega. Kontsert tõotab tulla erakordne ning üllatav.

29. juulil esineb tuntud prantsuse saksofonist ja jazz-helilooja Émile Parisien. 11-aastasena Marciac’i jazzikolledžis õppides sai ta festivali raames osa suvekursustest, mida viisid läbi legendaarsed Oscar Peterson, Wynton Marsalis, Clark Terry jt. 2014.a. võitis Parisien jazzikonkursi Victoire du Jazz, ta on saanud rahvusvahelisi auhindu, esinenud arvukates koosseisudes nii kodu kui välismaal.

2. augustil on võimalik osa saada noore naistrompetisti Lucienne Renaudin Vary esinemisest, kelle ajaleht Le Monde on tituleerinud « trompeti haldjaks » ning kelle jalavarjudeta etteasted moodustavad lisaks muusikale sageli osa tema omapärast. 2016 .a. pälvis ta klassikalise muusika konkursil Victoire de la Musique Classique võidu « uue artisti» kategoorias. Läbinud jazzi- ja improvisatsiooniõpingud, on ta Warner Classicsi artist ning esineb tihti jazzkontsertidel nii Prantsusmaal kui väljapool, ka BBC Music Magazine on talle positiivset tähelepanu osutanud.

Võimalus nautida tasulisi kontserte tasuta

Ei ole saladus, et festivalimaagia koosneb erinevaist tahkudest : valik muusikat igale, ka nõudlikule maitsele, kaasahaarav meeleolu, lõõgastav õhkkond, õnnestunud korraldus. Suursündmust aitavad korraldada igal aastal ligi tuhat vabatahtlikku – kaugelt, isegi maailma eri paigust ja lähemalt tulnud entusiaste vanuses 20 kuni 80 aastat. Festival vaimustab kõiki põlvkondi, nende hulgas täiesti erinevate elualade esindajaid, keda ühendab kirg, pühendumus, koosolemise rõõm, kelle jaoks vastastikune abistamine on elu loomulik osa. Vabatahtlikud, kellest arvestatav osa on juba staažikad osalejad, saavad kohapeal toitlustust ja öömaja ning on tegevad kõigis organisatoorsetes ülesannetes : turvateenistus, muusikute transport, tehniline külg, kohanäitamine toimumispaigas, toitlustamine, puhtuse hoidmine, majutus ja väga palju muud. Kui võetud kohustused täidetud, on neil ligipääs kõigile kontsertidele tasuta.

Festival päiksevarjude all. Foto: Tiina Richard

Korraldaja sõnutsi oleks festival ilma nendeta võimatu, ega enamik neist ei tahagi oma osalusest mingil juhul loobuda. 12 palgatöötaja ja 200 ajutise töökoha kõrval on vabatahtlike arv muljetavaldav, samuti ilmub tänu neile teemakohane eriväljaanne, mis avaldab igapäevaselt intervjuusid muusikute ja organisaatoritega, kontserdikroonikaid, festivali peidetud poolt või muud päevakajalist. Vabatahtlikuks pürgijate järjest suureneva arvu tõttu on korraldajad sunnitud kandidaate valima, sel põhjusel on soovitav kandidatuuri võimalikult varjane esitamine.

Festivaliga kaasnev

Festivali jooksul saab osaleda muusika meistriklassides, loengutel, näitustel, steptantsu kursustel, ka lastele on tegevusi. Kõikjal võib näha heliplaatide ja maalide väljapanekuid. Kontsertide toimumispaiga ees on raamatumüügi telk, igapäevaselt on sealgi elava muusika hetked. Avatud on uusi majutuspaiku, restorane, kunstigaleriisid, põnev raamatukauplus. Festivali ajal toimivad 60 täiendavat toitlustuskohta. Marciac’ist 30 km raadiuses on loodud külalistubade süsteem, täites majutusülesannetes kaalukat osa ning sobides nii külastajaile eriliselt sooja vastuvõtu poolest kui võõrustajaile, kes seeläbi omale rakendust leiavad. Gaskoonimaa suupisted ja veinid on kuulsad ning hinnatud Prantsusmaast kaugemalgi. Kogu festivali aja on kohalikud tootjad varustanud sealseid müügipunkte oma toodanguga, tarbimise ja toitlustuse käive on väiksele kohale aasta kaalukaim sissetulek. Selge, et Marciac’i olustik on festivali tõttu täielikult muutunud. Ümbruskonna muusikaelu on innustust saanud ning motivatsioon suurendanud pillimängijate kasvulava. Sulgemise äärel olnud kolledž on päästetud ja topeltvõimsusega töös tänu jazziklassi loomisele, milles kõigil õpilastel on pillimängu kohustus.

Kui kunagi festivali algusaegadel mainis Herald Tribune Marciac’i kui « kena keskaegset küla keset eimiskit », siis nüüdseks on eraldatusest saanud trump looduskauni paiga näol, mis industrialiseerimisest puutumatuna mõjub praegusajal haruldusena. Marciac on ümbritsetud viinamarja- ja päevalilleväljadest avaral kuppelmaastikul, mida läbivad vaid kitsad käänulised sõiduteed. Kahtlemata on looduse keskel viibimine üks võludest, samas peab vabalt liikumiseks olema sõiduvahend, ühistransport on 40 km raadiuses peaaegu olematu.

Festivali alusepanijate hulka kuuluv Marciac’i linnapea märgib, et sündmus on erakordse kultuuriarendusprojektina ületanud kõiki ootusi, ülipositiivse kaasmõjuga on piirkonnale osaks saanud märkimisväärne majanduslik tulu. Suurürituse eelarve koosneb 70% ulatuses piletimüügist, lisandub 20% sponsoreilt ja 10% riiklikku toetust.

Lisainfo festivali kohta on leitav siit.

Käesoleva aasta esinejate lühiklippe leiab Youtube keskkonnast.