Reis Euroopasse: koroona järel ja sõja aegu
/nginx/o/2017/04/25/6590489t1h2f67.jpg)
3. juuli 2022, 18:47
Plaan oli lihtne: sõita lennukiga Tallinnast Veneetsiasse ja autoga sealt Eestisse tagasi. Olin samasuguse reisi, küll vastupidises järjekorras, teinud nii 2018. kui ka 2020. aastal – seega enne covidit ja koroonahulluse tipus. Nüüd siis mõtlesin vaadata, milline on Euroopa suurema möllu järel, kahjuks ka Euroopas asuva sõja ajal. Kas maskid, 2+2, liikumispiirangud ning kodanike riikides kinni hoidmised ning vähene turism olid tulnud, et jääda, nagu paljud korralikud ja autoriteetsed inimesed mitu aastat korrutasid? Kas Euroopa ikka muretseb Ukraina pärast piisavalt või on neil ükskõik, nagu mõned samad ja teisedki autoriteedid väidavad?
17. juuni, Tallinna Lennujaam. Lennart Merd kujutama pidava groteskse bareljeefi muigava pilgu all on aga naasenud hoopis hoopis vanem maailm. See ilm, kus põhitunnuseks defitsiit. Check-in kassade juures looklevad pikad ja aeglaselt nihkuvad järjekorrad. Vana kooli inimesena olen tulnud kohale kaks tundi varem. Aga mida polegi eriti vaja, sest esiteks olin boomerina juba teinud online check-ini (sest minu ajal oli internet praktiline asi) ja teiseks... ohhoo, mis see siin on?! Vat see on midagi enneolematut: Ryanair jääb hiljaks!!! Uskumatu! Oletatav saabumisaeg muudkui muutub ja mitte varasemaks. Hämmastav. Lennujaama kõlaritest manitsetakse Müncheni lennukile minejaid maske kaasa võtma – kohustuslikud kogu lennu aja. Lennujaama õhk läheb järjest paksemaks. Uus reaalsus.
Õigest ajast tund hiljem veab mu lennuk oma kohale ja peamiselt lõbusatest eestlastest ning murelikest itaallastest koosnev rahvamass saab ennast lennukisse toppida. Aga rõõm on ennatlik. Kui oleme keset lennuvälja ruleerinud, jääb Boeing seisma ja stjuuardessid vahivad nõutult üksteisele otsa. Kapten ütleb kiirelt, et on mingi «infotehniline» häire, Seisame ja seisame, sooja päikese käes, vetsu ukse taga järjekord. Siis äkki, järjekordne tund hiljem, lennuk nõksatab liikuma. Inimesed kukuvad istmetesse. Ja juba me lendame! Juhhei!
Bergamo võtab meid vastu eestlast šokeeriva kuumusega. Maski õnneks keegi ei nõua. Ruttu Veneetsiasse sõitvat Flixbussi otsima! Väga hea, kohe ongi üks tulemas. Netis pilet vaja vaid ära osta. Aga kuhu see roheline kast siis jääb? Kell ammu möödas... Tuleb hoopis hiljem startima pidav Torino buss, siis teine Torino buss, kolmas Torino buss... Peal juhid, kes KÕIK on kiilakad, sigaret hambus ja inglise keelt ei oska. Helistan Veneetsia eestlasele ja tema teatab, et on mingi Itaalia bussijuhtide streik ja ärgu ma midagi lootku. Vaatan Flixbusi kodukat ja muidugi, õiged meie bussi saabumisajad on läbi kriipsutatud ja mingid hilisemad asemele pandud. Ootan tunni ja kauemgi. Lõpuks, kui on juba pime, ilmubki Veneetsia buss, peal kiilakad juhid, suitsud hambus, inglist ei oska aga aega neil küll ja küll.
18. – 21. juuni 2022, Veneetsia. Veneetsia oli covidiajastu legendide allikas. Küll räägiti, et koroonaajal olevat linn täiesti tühi olnud (vale!), vesi kanalites lausa läbipaistev (vale!), krokodillid olevat ujunud seal (vale!), elanikud väga rahul tänavatel valitseva tühjusega (vale!) ja igasugu muid luiskelugusid. Igatahes 2020 olid tänavad endiselt täis inimesi, vesi roheline ning elanikud pahurad, nagu alati. Krokodille ei näinud ka kusagil. Maske kanti õues, aga kohvikus võeti ära.
Nüüd panevad kohalikud maskid püüdlikult pähe ainult bussis ja trammis. Väljaspool neid kannavad maske edasi vaid jaapanlased ja mõned hüpohondrikutest pensionärid. Kõiksugu 1,5 + 1,5 sildid on kadunud või tuhmiks pleekinud.
Aga kas covidil on olnud tagajärgi? On. Kui 2020, koroonarahade laineharjal, itaallased rallisid ringi suurte maasturite, BMWde, Mercedeste ja Porchedega, siis nüüd on nad kõik kadunud ja välja on otsitud on vanad head Fiati, Dacia ja jaapanlaste tikutopsid. Autokütus on samas Itaalias veidi odavam kui Eestis. Inimesed ei ole enam üles mukitud, kullas ja küünetehnilises säras, vaid kannavad rõhutatult lihtsaid riideid ning värvimata kehapikendusi. Suveniire, eriti aegunuid, koroonaeelseid, müüakse endiselt igal pool aga inimesed väga ei osta. Ega sa oma külmkapimagneteid ju hauda kaasa võta! Muide, covidi-teemalisi suveniire pidi tikutulega otsima nii 2020 ja ka praegu. Üldse tundub, et inimesed tahaks kogu selle ajastu siiski unustada.
Kui 2018 aasta Veneetsia biennaal oli suurte pannoode, kunsti paksult täis, tonnide tasuta voldikutega, siis nüüd ollakse hillitsetud, väliselt tagasihoidlik, Veneetsia kohta mõõduka hulga kunstiga (mida on muidugi endiselt väga palju). Tasuta voldikuid jagavad vaid mõned mitte-Euroopa paviljonid. Nätuste asukohtade paberkaardi pidin ühe osalise käest lunima. Aga see kunst on VÄGA eskapistlik, lausa anakronistlik. Ainult üks (üks) nurgatagune näitus kliimamuutustest. Riikide paviljonide vahel on väike Ukraina plats koos ukraina kunstnike karikatuursete maalidega sõjakoledustest aga see on ka suuresti kõik. Koroonat meenutab ka vaid ühe toa jagu kunsti. Muidu – biennaali väljapanekud võivad olla vabalt pärit ükskõik mis aastast vahemikust 1967 – 2022. Ei mingeid viiteid viimaste aastate kataklüsmidele.
Mõned on väitnud, et Lääne-Euroopas ei hoolita Ukraina sõjast peaaegu üldse. Itaalias see nii kindlasti ei ole. Veneetsia akendel on pea igal pool Ukraina lipud väljas, koos vikerkaarelipuga kirjaga «PACE». Pluss temaatilised kleepsud ja sloganid. Muidugi ka graffitid «No NATO, No War». Veneetsia tänavatele on ilmunud jälle relvastatud sõdurid, nagu islamiterrorismi hiilgeaegadel. Maanteedel näeb liikumas soomukeid. Uudistes on Ukraina sõda vähemalt kolmas olulisuselt. Nii et itaallased tunnevad muret ja elavad kaasa.
22. juuni 2022, Sloveenia, Austria, Tšehhi. Eestist kaks korda väiksema aga kaks korda suurema rahvaarvuga, visuaalselt Lõuna-Saksamaaga hämmastavalt sarnane (kui poleks lehvimas «aquafreshi», võiks iga kell sassi ajada) Sloveenia, kurikuulsa Laibachi kodumaa, võtab meid vastu rõõmsalt ja lõõgastunult. Soodsate hindadega bensiinijaamas on saada uhkelt rohelist lehte demonstreerivat kanepinätsu, kanepišokolaadi, kanepipulgakommi («Full Spectrum Organic Hemp Oil»). Ülima haruldusena uusviktoriaanses Euroopas võib siit osta ka paljaste naistega ajakirja. Nelli Teataja kohalikus versioonis on nad ka ilusasti sees. Aga tõsisemates lehtedes on Ukraina teema täiesti olemas ja põhjalikult. Naeratava bensiinijaama müüjaga tekib ühte Big Traini sketši meenutav dialoog:
«A võ po russki ne govorite?»
«Zhal, net.»
«A võ russkovo jazõka v škole ne utšili?»
«Nee, Mo nautšili nemsko ali italiansko.»
«Parli Italia?»
«Ehh?»
Austria, kus 2020 kus kiirteeäärsed kombi-bensujaamad-nännipoed-rasthausid pidid oma träna poole hinnaga müüma ja olid tühjad nagu peale tuumasõda, siis nüüd siin kiirteed jälle rekkasid punnis täis, bensiinijaamad kalleid hindu samuti. Sildid suured, nagu ka riigi enesekindlus. Ukriana sõda huvitab siin vist väheseid, kuigi Ukraina rekkaid ja turiste on ka siin näha.
Tšehhi tiksub õlitatult edasi nagu vana kooli taskukella mehhanism, mida see riik pealtvaates meenutab. Kunagised koroonakatastroofid on siin ammu unustatud, majutuskohad on rahvast pungil täis, hinnad on ka tõusnud vastavalt. Kedagi ei huvita, kust turist tuleb ja kuhu läheb (mitte nagu 2020, kui ühe tädi juures üheks ööks tuba üürides tuli täita põhjalik politseiankeet), peaasi et papp, sulas, taskus ja mitte pandud lillepotti. Ukraina sõda on lehtedes siiski täiesti olemas. Mujal eriti mitte. Telekast näeb ka Slovakkia TVd, kus aga võetakse Ukrainat vägagi tõsiselt. Muidugi, erinevalt Tšehhist on sõdiv riik otse Slovakkia kõrval. Slovaki reporterid käivad mööda purustatud linnu ja intervjueerivad sõdureid ja elanikke, kulm kortsus. Slovakkia parlament võtab vastu Ukrainat toetavaid otsuseid.
Poola bensiinijaamades võib osta Ukraina lippu, värvides salli, tassi, hulga Poola-Ukraina sõprust tähistavaid märke. Maailmakuulsaks saanud Suwalki linnas aga märgib aga tõusnud pingeid vaid kesklinna maja seinale maalitud Josef Pilsudski (1867 – 1934) portree. See legendaarne mees aga oli Poola juht, kui Nõukogude Venemaa ründas 1920, varsti peale Tartu rahu sõlmimist, seda riiki. Suure vaevaga õnnestus poolakatel agressorid tagasi lüüa aga see läks toona napilt. 2022 aga on kohaliku, (Ukraina teemat täielikult eiravaid) meeneid täis turismipunktis töötav noormees isegi veidi ehmunud, et keegi temalt Suwalki nimega tasse ja magneteid küsib. Lähedal asuvas endises raudteelaste puhkebaasis asuvas ööbimiskohas räägivad selle pidajad hea meelega vene keeles. Pole lõhnagi legendaarsest poolakate ättituudist, et saavad russide keelest aru küll aga ignoreerivad.
23. juuni 2022, Leedu, Läti, Eesti. Pole vist sõjavabamat paika maailmas, kui Suwalki koridori Leedu poolne osa. Kohe kui oleme nõukajal väikestviisi kindlusvööndiks kujundatud piiritsooni läbinud (sest ega neid poolakaid tea), võtab meid vastu heinamaa, põllud, talud, lilled, niidud, linnud ja ritsikate sirin. Ainult mõned autod sõidavad mööda. Kaliningradist kuni Valgeveneni on kena poolesajakilomeetrine asfalteeritud maantee, mis on lausa loodud Suwalki koridori kiireks blokeerimiseks. Aga ei näe siin praegu ühtegi Nato ega Leedu sõjalist elementi. Rahu, ainult rahu.
Leedu on päikesest rammestunud. Suures tsiviliseerumistuhinas on vist maha võetud suur hulk nende kuulsaid puuslikke ja teeäärseid altareid. Kõik meenutab spagettivesternite maailma. Teeäärsetes pubides istuvad karused mehed. Õõvastavalt metafüüsilisel, maailmalõppu meenutaval Leedu-Poola piiril on posti külge seotud, justkui tapetud tüdruku kuju. Sealsamas logu bensiinijaama, mille uksel obskuurne covidi-plakat, pidav mees ütleb, et ajalehti pole kusagilt osta.
Meid hoiatati, et Jaanipäeva aegne Läti on sõge, hullumeelne ja ohtlik, Et seal ohverdatakse sel ajal lapsi. Hullumeelne see täielik inimtühjus ongi. Nagu Palle juttu oleks sattunud. Ei ühtegi suitsu. Autosid samuti mitte. Alles Valkas näeme kohaliku Maxima juures inimesi ja sealt sai osta ka ajalehti.
Eesti võttis vastu parandatud, mühklike teedega, milliseid polnud ammu näinud. Aga inimesi oli ka nagu näha. Rõngus oli isegi pidu. Suitsu tõusis siin ja seal. Õnneks ei näinud ka ühtegi sõjamasinat, seega seis endine.
Rahulik.