SINNA JA TAGASI ⟩ Süüa nii, et naba Narvani

Rootsi lauas söömine ning joomine on bingo ja tango kõrval olnud alati kruiisireiside üks armastatumaid atraktsioone. Pildil Silja Line'i Galaxy. FOTO: Kalle Ild Foto: Kalle Ild

Nädalapäevad tagasi otsisin päikesest lõõskavas kuurortlinnas paika, kus veidike einestada. Lõpuks õnnestus peatänavast eemal leida kõrtsike, mille kotlettidest koosnev menüü ja hinnatase (praad umbes viis eurot) tekitas meeldivalt nostalgilisi tundeid.

Istusin terrassile päiksevarju alla maha ja kuulsin paratamatult, millest vestlevad mu selja taga teised söögi­ootajad. Suuresti kõneldi haigustest («Varsti pannakse kõik kinni jälle!» ennustas üks naisehääl süngelt), kuid mõne aja pärast veeres juturatas siiski reisimisele.

Ilmnes, et keegi seltskonnast oli käinud Stockholmi kruiisil ning üritas teisigi nüüd laevale meelitada. Imeline olevat olnud, et laeval saavat kohe ilma mingi piirita süüa, selleks olevat seal eriline koht, mil nimeks Grande Puhvet. Ja mis veel kõige uskumatum: ka õlu ja vein voolavat Grande Puhvetis tasuta («Issand! Issand!» ahhetas uut lockdown’i ootav naine nüüd). Veidi muret valmistas seltskonnale küll see, ega Stockholmis või mitte ära eksida, ja leidus ka neid, kes pidasid õigemaks igaks juhuks linna peale mitte minna.

Peagi saabus käbe einelapidaja roogadega. Kotletike oli muide väga maitsev, mis sest, et taldrikut täitev kuldne kaste koosnes mu meelest üks ühele üles sulatatud Delma margariinist.

Reisilaevade Rootsi laudades kotlette enamasti ei pakuta, küll on Tallinki hiljuti uuendatud Grande Buffet’ valikus lihapallid «Puttanesca», millesse on tembitud ka veidi anšooviseid.

Väikseid üllatusi pakub 38 eurot maksev õhtusöök ka laevade kaupa. Stockholmi-Turu liinil oli valikus justkui rohkem lõhet ja ka rohekarpe, hiidkrevetid aga justkui mõnusalt grillitud. Helsingi-Tallinna suunal tundusid hiid­krevetid jällegi marineerituina ning rohekarpe pilk ei märganud, küll tundus aga tore Jägermeisteriga toore liha salat, mille söömise järel pole ilmselt mõtet autorooli istuda.

Tallinki kinnitusel võibki erinevusi olla tulenevalt nädalapäevast, näiteks võivat nädalavahetusel olla kalalaud topelt kogustes ning muudatusi tehakse ka vastavalt toorainete saadavusele. Üsna tõenäoliselt lahkub reisija Buffet’st igal juhul kergelt ägades. Sest süüa end võimalusel hingetuks on rahvuslikus DNAs. Selle unistuse kohta on ka palju fraseologisme: süüa nagu moonakas, nagu kasvaja karjapoiss, nagu tihane peki kallal.

Tallinna jõudes lähenes mulle sadama ees aga keegi noormees ja palus raha, ühte eurot. Ülemus ei ole palka üle kandnud, väga tahaks süüa, väitis ta tuntava eesti aktsendiga inglise keeles. Kui selgitasin samuti tuntava eesti aktsendiga inglise keeles, et mul sularaha ei ole, küsis ta ohates vähemalt ühte sigaretti.

Pääsukesed lendasid kisades läbi tühja suvetaeva ning hakates kodu poole astuma mõtlesin rohekarpide asemel vaesusest ja toidukriisist. Mõtlesin, et see pole mitte üksnes Eesti, vaid taas uus reaalsus, kuhu laev mind toonud on.