LENNUARVUSTUS ⟩ Läti kosmoselennukiga üle Läänemere

airBalticu Airbus 220-300 Eesti lipu värvides. Foto: Kārlis Dambrāns / Wikimedia Commons

Kunagi eelmise sajandi lõpus oli airBaltic obskuurne Läti lennufirma, mille lennupargi moodustasid eakad Boeingud ja veelgi soliidsemas eas propellerlennukid, õhusõidukite sabal tiirutas aga idaeuroopaliku šiki sümbolina baleriin. Need ajad on ammu möödas, baleriin on saadetud pensionile ning Airbus 220-300 reaktiive (enne rebrändimist tuntud kui Bombardier CS300), millega airBaltic nüüd oma kliente veab, saab veel nibin-nabin nimetada uuteks ja moodsateks.

airBalticuga ei pea lendama tingimata läbi Riia: Läti firmal on juba aastaid mitmeid otselende erinevatesse Euroopa linnadesse otse Tallinnast. Ka näiteks Stockholmi, kuhu nädala algul mul vaja saada oli. Veidi enam kui sajaeurone piletihind – mis sisaldas vaid rangelt kuni kaheksakilose käsipagasi vedu – ei olnud väga odav, kuid siiski mõistlik ning pardaleminek algas õigel ajal. Sinimustvalgeks võõbatud lennuk pidi ilmselt tekitama soojemaid tundeid Eesti klientides, kuigi tuleb öelda, et disain ei ole minu arvates jätkuvalt airBalticu kõige tugevam külg.

Küll suutis airBaltic endast 45-minutilise lennu ajal jätta väga futuristliku tunde; luua meeleolu, et teel polda mitte üksnes üle Läänemere, vaid ka tulevikku.

Uhke, läikiva ja peaaegu kahesajaleheküljelise lennuajakirja (meeldiv näha, et lennuajakirjad pärast koroonapausi aina enam tagasi tulevad) juhtkirjas pajatas ettevõtte juht Martin Gauss, kuidas airBalticu püsilendajaprogramm võtab peagi kasutusele non-fungible token´id. Mis kasu sellest uudsest krüptotehnoloogiast programmi liikmeil olema saab, Gauss veel ei paljastanud ja võib-olla ei teadnud ta seda täpselt isegi, kuid non-fungible token on just taoline märksõna, mida iga ajavaimu tabada püüdja praegu kasutada soovib. Kosmoselaeva efekti süvendasid lennukis kõlavad loendamatud salvestatud teadaanded inglise, eesti ja rootsi keeltes, mis olid salongipersonali jätnud pea täielikult ilma neil veel üsna paljudes lennufirmades olevast konferansjeerollist. Ega salvestatud teadaanded midagi ennekuulmatut pole, kuid minu kogemuse põhjal ei kasuta ükski lennufirma neid taolisel määral. Ka Airus 220 mootorihelid kõlasid võõralt: tuttava lennukimüra asemel pigem mingi ebamäärane ja summutatud segu müdinast, kohinast ning umbsest mulksumisest, mille mõned kliendid on juba ristinud vaalalauluks.

Kui airBalticu lennuk on pooltühi, on lätlastega lennata täiesti tore. Täis lennukis ilmselt olla ei tahaks, sest näiteks Korean Airlinesi turistiklassi konfiguratsioonis on samasuguses Airbus 220-300 lennukis 140 kohta, airBaltic plaanib neisse peagi mahutada aga koguni 149 inimest. Silma torkas ka see, et lennukisalongi iseenesest üsnagi mugavate helehallide toolide (asetatud nii, et ühel pool rida on 2 ja teisel pool 3 tooli) korpus paistab vähemasti osal istmetel olevat seljatugede juurest pragunenud. Võimalik, et see kõneleb toolide kehvast materjalist või siis põhjamaise kehaehitusega kliendid siiski ei mahu toolivahedesse nii hästi ära kui algul loodeti.

Laealustel ekraanikestel leviteeris tilluke lennukiikoon aga sihikindlalt üle Läänemere ning vaheldumisi läti ja inglise keeles kuvati kõikvõimalikke andmeid lennuki kiiruse, kõrguse, läbitud distantsi ja tuule tugevuse kohta. Kui alustati söögi ja joogi müügiga, kõlas taas uus salvestatud teadustus, mis innustas tellimusi esitama mobiili kaudu. Seda, oh üllatust, oligi võimalik lennuki wifi-võrgu abil teha, osta oleks saanud isegi Nõo vorstikesi, kuid tundsin teatavat võidurõõmu, kui stjuardess teeleläinud tellimusest hoolimata oma väikse käruga minu reast mööda sõitis. Seega tuli veini (7 eurot, airBalticu hinnad on suhteliselt mõistlikud) saamiseks vanamoeliselt pea kohal kätt viibutada. Maksta (seda juba täiesti oodatult) oli võimalik ainult kaardiga. Maandumise eel võttis sõna ka lennuki kapten ja pillas paar rida Stockholmis valitseva imelise ilma kohta, mis mõjus väga värskendavalt. Ikkagi inimesed!