/nginx/o/2022/06/10/14618009t1h8f6a.jpg)
Olin näinud aastaid unes end rändavat mööda ookeani, kus leian ühe eriliselt rohelise saare. Unenägudes aga saarel inimesi ei elanud, ka mitte loomi, aga olid tohutult lopsakad rohelised puud ja taimed. Hästi kummaline tunne oli – teadsin, et ei teadnud seda saart veel, aga et see on olemas. Kui siis üks hetk ilmusid Assoorid mu radarile, toimus korraga taipamine ja äratundmine, et pean sinna minema.
Assoorid asuvad keset Atlandi ookeani, Portugalist 1500 kilomeetri kaugusel. Saarestiku suurimat saart, São Migueli kutsutakse Roheliseks saareks. Just sinna ma läksingi. Tundsin, et reisin hea meelega üksinda, et olla võimalikult avatud sellele, mida elu ja saar mulle näidata tahavad.
Viimasel hetkel enne reisi sain juhuse läbi toa digirändurite pesas Dwell Azores just nendeks kuupäevadeks, mis vaja. Seal oli olemas imeline ookeanivaatega ruum töötamiseks, kirjutamiseks või mistahes loovtegevuseks, kui peaks tunne peale tulema. Maja peremees ehitas parajasti helikindlaid bokse, kus tulevased diginomaadid saaksid rahus videokoosolekuid pidada.
São Miguelil ringi liikumiseks tuleks kindlasti rentida auto, kuna ühistransport on väga piiratud ja paljudesse kohtadesse üldse ei ulatugi. Mina saabusin sinna küll üksi ja juhiloata, aga Dwelli rahvast said kohe sõbrad, kellega sõitsime paljudesse kohtadesse koos.
Oli ka neid päevi, kui kõndisin ühistranspordi viimasest peatusest üle 15 kilomeetri, et sihtpunkti jõuda ja see oli mõnus. Pikalt kõndides sa kuidagi õpid seda kohta tajuma ja tunnetama, ei sõida lihtsalt läbi. On aega mõelda ja tunda.
/nginx/o/2022/06/10/14618011t1h3164.jpg)
Assoorid... Ürgne seletamatu maailm maailmade piiril, suures eralduses. Kes on seal, neid hakkab isolatsioon üks hetk nii kummitama, et tahavad üle kõige ära minna. Läinud ära, tahavad nad üle kõige tagasi tulla. Igavene igatsus.
Assoorid asuvad täpselt kolme tektoonilise plaadi – Aafrika, Euraasia ja Põhja-Ameerika – kokkupuutekohas. Seal viibides vaataksid elule justkui maailmapraost, kust kõik paistab veidi teistmoodi, kui oled harjunud. Minu kõige esimene tunne oli, et see on taaskäivituse koht. Ideaalne neile, kes vajavad muutust, et kõike taas värskena näha.
Ja siis nägin ühe Ponta Delgada tänava seinal Pessoa tsitaati uuest algusest.
/nginx/o/2022/06/10/14618012t1h1e2b.jpg)
Pärast Rohelisel saarel viibimist ei vaata rohelist värvi enam samamoodi. Ühel hetkel, jalutades vulkaani jalamil kasvavas juura ajastut meenutavas metsas, puudutas kõikehaarav sügav ja kirgas rohelus justkui taluvuse piiri ning muutus pea joovastavaks. Taimed on seal nii võimsad, aga metsikud imetajad puuduvad. On ainult sissetoodud liigid ja nendega metsas ei kohtu.
Ent seda tajutavam ja võimsam on ümbritsev taimeteadvus. Taimed on seal kuningad. Saare peal on ütlus, et puista seemneid, kuhu tahad ja kõik läheb kasvama. Kliima on subtroopiline ja vulkaaniline pinnas väga viljakas, õhk on küllusest paks.
/nginx/o/2022/06/10/14618010t1h0b03.jpg)
Ent veelgi huvitavam on, et saarel peaaegu pole mürgiseid liike ja vereimejaid. Ei ühtegi sääske, kimalast, kaani ega puuki. Äkki kuskil mõned sääsed ikka on, aga mina neid ei kohanud ja ka Dwelli peremees Charles tõdes, et tema pole sääselt hammustada saanud. Ei ole mürgimadusid ega muid roomajaid või putukaid, kes himustaks su verd. Ainult öösiti võivad ronida tuppa prussakad, kes inimest küll pelgavad, kuid otsivad kohta järglastele. Meeldivad nad ei ole, aga voodisse ega hammustama ei tule. Inimese toidust ka ei hooli.
Nii hakkas tasapisi tunduma, et see saar on kurjusest puutumata. Kohalike hulgas märkasin palju süütut ja heatahtlikku hoiakut.
/nginx/o/2022/06/10/14618016t1h5124.jpg)
Kord istusin ookeani ääres kaljuserval, kui kolm meest kiirustades minu suunas tulid ja üritasid kätega selgeks teha, et kalju võib mureneda ja see on ohtlik. Teisel korral tulid kohalikud härrad mind õigesse bussipeatusesse juhatama, kuna seisin ilmselgelt vales kohas. Seejärel valvasid, kuni olin saanud bussile. Kolmandal korral aga hoiatasid, et tõusulaine tuleb ja vette ei maksa minna.
Uimastava roheluse kõrval on saare suurim nauding kuumaveeallikad. Neid on seal palju ning mul õnnestus külastada vaid kolme, kuid igaühes sain täiesti omalaadse kogemuse.
/nginx/o/2022/06/10/14618015t1h85a9.jpg)
Kord kastsin end allikasse keset džunglit kahemeetrise sõnajalaoksa all, siis suure vihmasaju ajal ning kõige erilisem oli see kolmas kord – ühel hilisõhtul sõitsime Feteirasse, kus kuumaveeallikad jooksevad kaljude vahelt otse ookeani. Seljataga kuumavad allikad ja üle keha löövad jahedad ookeanilained, samal ajal avaneb erakordselt lai vaade tähistaevale ning tormilinnud kaagatavad peakohal. Sinna minnes tuleb ainult jälgida, et oleks mõõnaaeg, muidu viivad lained sind kaasa.
/nginx/o/2022/06/10/14618014t1hc4ce.jpg)
Saare lõunarannikul asub üks imearmas kodurestoran nimega Lapsa Garden, mille perenaine on muide lätlane. Külastus tuleb eelnevalt kokku leppida ning sind kostitatakse kolmekäigulise einega, mis koosneb läbinisti oma aia toorainest. Aga koht on autoga ligipääsmatu, sinna saamiseks tuleb kõndida 20 minutit mööda kaljut alla. Majake asub kalju äärel ning külalistega sõbrustavad pererahva kass, koer ja kits, kes ühel hetkel toidulauale hüppas.
Lapsa Gardenist veelgi allpool leidub teisigi maju ja elanikke, kes väga tihti üles ei satugi.
Assoorid ei ole kiirustajale, linnavõlude otsijale ega liiga kommertslikule reisijale. Aga kui tõsiselt armastad loodust, siis leiad sealt palju. Assooridel on midagi unikaalset ja see näitab end sulle, kui oled avatud. On huvitav, et saarestik asub täpselt kohas, kus Platoni kirjelduse järgi oli kunagi eksisteerinud Atlantise riik.
:format(webp)/nginx/o/2023/06/01/15362638t1h7215.jpg)