VÄRSKE REISIRAAMAT ⟩ «Siberisse, vabatahtlikult»: Veidi eemal paistavad GULAGi ajast pärit armetud puulobudikud

Peeter Vähi teos «Siberisse, vabatahtlikult» (kirjastus Pegasus) ootab raamatupoodides juba huvilisi. Foto: Kirjastus Pegasus

Raamatu «Siberisse, vabatahtlikult» trükiettevalmistus leidis aset ajal, mil Euraasia kontinendi põhjaosa näis viibivat roosas rahulikus oleskelus. Jah – näis –, kuid rahuliku pealispinna all võis tähelepanelik rändurisilm täheldada üksikuid märke, mis viitasid muutustele. Nii mõnedki aastal 2018 tehtud tähelepanekud ja teema tõstatamised on hiljem osutunud ettenägelikuks.

Kohtumised šamaanide ja budamunkadega, spirituaalsetes riitustes osalemised, kulgemine GULAGi surmalaagrite radadel, lühiajaline vahistamine viisarežiimi rikkumise eest, intervjuu Siberi Jeesus Kristusega enne tema vangistamist, sattumine üleujutuse meelevalda, suunataju kaotamine taigas – need on vaid üksikud seigad, mis hoiavad ülal pinget ja põnevust.

Katkend Peeter Vähi raamatust «Siberisse, vabatahtlikult».

Pühapäev, 29. juuli: Magadan

Päikeseloojang 21.32, päevane õhutemperatuur 12−19 °C, pilves, suhteline õhuniiskus 70−99 protsenti

Saabume hommikuse lennuga Moskvast Magadani ja seame kellad kohalikule ajale. Vaatamata ajavahest tingitud roidumusele teeme kuue tunni pikkuse jalutuskäigu linnas, turul ja Nagajevi lahe rannal. Kui oleks võimalik näha üle Ohhoota mere kaugele, avaneksid silmapiiril vasakult paremale vaated Kamtšatkale, Kuriilidele, Jaapani Hokkaido saarele ja Sahhalinile. Paraku on nägemisvõimel piirid ja ilmgi on udusevõitu. Seetõttu jäävad silmaulatusse maadligi laskuvad pilved, üksikud lumelaigud mäeküngastel, roostepuretud laevavrakid ja mammuti skulptuur, samuti pudelipõhja vaatavad bravuurikad meremehed, kelle täpset bioloogilist liiki ei võimalda mu tagasihoidlik sellekohane haridus määratleda, ent visuaalsele vaatlusele tuginedes võib oletada, et tegemist on Homo soveticus’tega. Veidi eemal paistavad GULAGi ajast pärit armetud puulobudikud, mida on küll toonasega võrreldes märksa vähemaks jäänud. Ja veelgi kaugemal on näha viiekorruselisi paneelelamuid.

Magadan: linna nimi viitab paranduslikele töödele. Foto: Johannes Rohr / Wikimedia Commons

Olen varemgi Magadanis käinud nagu ka enamikus teistes suuremates linnades, mida me reisil läbime. Noil kordadel noore mehena. Venemaa Kaug-Itta ja Siberisse tulek ei ole nüüd enam lihtsalt siinsete paikade läbimine ja nendega tutvumine, vaid püüe minna nendesse paikadesse sisse. Kas ja kuivõrd see õnnestub ning kuidas see reisipäeviku ja kaamerasilma kaudu paistab, on iseküsimus.

Magadan on USVITLi endine keskus – see hirmuäratav tähekombinatsioon tuleneb sõnadest Управление Северо-Восточных Исправительных Трудовых Лагерей (Kirde [-Venemaa] Parandusliku Töö Laagrite Valitsus). Raudtee ei ulatunud Magadani GULAGi ajal ega ulatu ka praegu, sunnitöölisi toodi siia laevadega Vanino sadamast. Nende ja muude Stalini-ajastu õudustega puutume kaudselt kokku lähipäevil.

Turul hakkab ootuspäraselt silma mereandide rohkus: harjus, keta, nerka, kižutš, gorbuša, paltus, jukola, trubatš, kammkarbid, krabid, krevetid… Ent silma jääb ka plakat  kirjaga «Make Alaska Russian again!» – «Tehkem Alaska taas Vene omaks!» Jah, see on omamoodi tähelepanuväärne – selles väljendub paljude Kaug-Ida ja Kaug-Põhja venelaste ambitsioonikus ning alateadvuslik ihalus kauge möödaniku järele. Teatavasti müüs Vene impeerium 30. märtsil 1867 selle hiigelterritooriumi 7,2 miljoni dollari eest ameeriklastele. Väike arvutus näitab, et ruutkilomeetri hinnaks tegi see 4,74 dollarit! Kuigi tollase dollari väärtus erines tänasest kordades, oli ikkagi tegemist naeruväärse summaga. Samas aga, kes teab – kui Aleksander II poleks müünud Alaskat, siis pole välistatud, et mõni aeg hiljem oleks see tulnud loovutada ambitsioonikatele brittidele ühegi krossita. Mainisin korra Kaug-Ida ja Kaug-Põhja venelaste minevikuihalust, kuid küllap mõlgub kunagine vägevus meeles ka Kremli praegustel isandatel. Alaska on maailma vägevaima suurvõimu osa ja «Make it Russian again!» võibki jääda vähemalt praegu unistuseks, küll aga on teisi käest libisenud territooriume… Vaimusilmas kangastub keelt limpsav Kremli «suurvürst».

Kuid lähme ajas tagasi. Kuni 1630. aastateni olid Ida-Siber ja Kaug-Ida – alad, mis jäid Baikalist ida poole ja ajaloolisest Siiditeest põhja poole − eurooplaste jaoks peaaegu tundmatud, terra incognita nii otseses kui ka ülekantud tähenduses. Suhtlemine Siberi idaosaga sai alguse 17. sajandil, mil Vene riigi etteotsa asus Romanovite dünastia. Kolme sajandi pikkuse Romanovite valitsemisaja jooksul suurenes Vene impeeriumi territoorium tohutult − menuka briti ajaloolase Simon Sebag Montefiore’ arvutuste kohaselt keskmiselt 142 ruutkilomeetrit päevas. Valdava osa sellest moodustaski Siberi hõivamine. Osa Siberist liideti Venemaaga Mihhail I valitsusajal, kuid suur tükk Kaug-Idast, sealhulgas Magadan, kus praegu viibime, veidi hiljem, Aleksei valitsusaja lõpus aastal 1676.

• Esmaspäev, 30. juuli: Magadan – Ola – Magadan

Läbisõit 80 km, päikesetõus 4.34, loojang 21.30, 12−16 °C, pilves, vihm, tuul 3 m/s, suhteline õhuniiskus 93 protsenti

Ärkame vara, et olla juba kell kaheksa sadamas ja võtta vastu konteiner, millega saabusid meie Land Cruiserid. Mõni tund hiljem istume juba autoroolis ja vajutame rahulolevalt gaasipedaali. Teeme väljasõidu Olasse, mis asub Magadanist umbes 30 kilomeetrit ida pool. Ent asulast märksa huvitavam tundub olevat samanimeline jõgi ja selle suudme lähedal asuv vana kaluriküla. Ola suudmeala lausa kubiseb kaladest ja hüljestest. Kuhu iganes pilk suunata, on näha kümneid veepiiril lösutavaid hülgeid, ning veepinnalt väljaulatuvaid kalade seljauimesid tundub olevat loendamatu hulk. Toonartil on küll kalapüügiriistad kaasas, ent ta asub kalastama üsna arhailisel meetodil − käärib püksisääred üles ja püüab suurema vaevata paljaste kätega kinni kaks vähemalt poolemeetrist kala, kes on meie hinnangul ketad. Õhtusöök on olemas. Tänutäheks looduse lahkuse eest sooritab Toonart jumalale meelepärase teo: püüab kinni veel kolmandagi kala, vikerforelli, aga mitte söögiks, vaid päästeoperatsioonina. Nimelt oli kala lõksu jäänud väikesesse veesilma, mis muutus mõõna tõttu üha madalamaks ja madalamaks. Kajakad oleksid forelli nahka pistnud lähema poole tunni jooksul, nüüd pääseb ta tagasi ookeanilainetesse.

Kala pole Ola suurim rikkus. Nimelt leidub siit mitte kaugel kulda. Kõigel sellel on muidugi oma värvikas eellugu, aga 1920. aastate teisel poolel levisid kuuldused lähedal asuva Srednekani jõe kujuteldamatutest kullavarudest. Ning siis see algas… Seni rahulikku Ola külasse saabus kullaotsijate üksusi Kaug-Ida eri paigust. Väike Ola muutus äkitselt tähtsaks transiidikeskuseks, Kolõma kullapalaviku sõlmpunktiks. Olukord oli võrreldav Klondike’i kuulsa gold rush’iga. Toidulaod ja kauplused osteti tühjaks, puhkes tohutu näljahäda. See oli siis, 90 aasta eest. Täna on siin rahulik, suudmealal pole näha ühtki inimhinge. Üksnes kalad, kajakad, hülged ja talveks rasvavarusid täiendavad karud.

Õhtul kohtume kohaliku off-roader’i Vitaliga, kes vaatab meie kavandatud marsruudi ja rasketeks teeoludeks kohandatud maasturid üle. Ta jääb üpriski tõsiseks, esialgu päris sõnatuks. Meil olevat liiga vähe varurattaid ja -rehve ning on väga vähe lootust, et jõuame nende n-ö mänguautodega Jack Londoni järveni. Ka Dneprovski laager ja mitmed teised sihtpunktid võivad jääda vaid unistuseks. Kui neil päevil peaks keskmisest enam sadama, olevat selle marsruudi läbimine täiesti lootusetu, sest veetase mägijõgedes võib lühikese ajaga tõusta paari meetri võrra. Võtame Vitali hoiatusi tõsiselt. Oleme moraalselt valmis marsruudis muudatusi tegema ja ostame usbekkide rehviparandustöökojast varuks paar sisekummi. Kui usbekid saavad teada, et olen muusikuna teinud korduvalt loomingulist koostööd nende rahvusliku superstaari Sevara Nazarkhaniga, langeb kauba hind hetkega poole võrra.