«Vist jäängi Balile kauemaks!»

Seminyaki rand Balil rahvamasside all veel ei äga. Foto: Margus Kalam

Margus Kalam külastas tänavu kevadel kahte eestlaste lemmiksihtkohta Aasias, Tai kuningriiki ning Bali saart.

«Jo hootee neei? (loe: your hotel name)» küsib neiu ametliku, kuid siiski tailikult laulva hääletooni ja pudikeelse aktsendiga inglise keeles, millest vaid kogenud Siiami külastaja aru saab. Bangkoki lennujaama saabuvate lendude saalis on karantiiniteenust pakkuvad hotellid piirkondade kaupa ära jaotatud ja selle järgi märgistatakse mind kollase kleepsuga.

Pandeemiapiirangute aegu kandsid Tais maske isegi kujud templites. Foto: Margus Kalam

«Mistee-mistee, jo kaa ledii,» teatab ametnik auto valmisolekust üsna pea. Tais käivadki tavaliselt asjad kiirelt. Korraks lajatab näkku hilisõhtune kuumus, kuid kaob sama kiirelt, kui pealtnäha tehasest välja sõitnud musta maasturi uks mu järel kinni lajatab ja ukselukk sulgub. Olen ainuke reisija. See on siis see 100 eurot, mis hotellitoa hinnale lisandub. PCR-test ka muidugi. Hiljem selgubki, et Tais maksab see test umbes 80 € (autor külastas Taid aprillis, praegu ei ole vaktsineeritud reisijail testi tegemine enam kohustuslik - toim).

Kuidas Bangkok õnnelikuks teeb

Kihutava auto rehvide sahin kõlab just nii, nagu oleks need kuumuses asfaldiga kokku sulanud. Vahele kõlavad plõnk-plõnk, plõnk-plõnk, kui rattad ületavad magistraali vahekohti ja vaade tuledes kõrghoonetele kutsuvad alateadvusest esile kaunid mälestused. Õhtune Bangkok tuledes, ei usu oma silmi. Kas ma tõesti olengi siin lõpuks tagasi, peale enam kui kaheaastast pausi? Kui vähe on mõnel inimesel õnneks vaja. Piisab vaid Bangkoki lendamisest.

Ainuüksi tänavatoidu pärast tasub Taisse sõita. Krevetid Chatuchaki turul. Foto: Margus Kalam

Hotellis on üks tuba eraldatud meedikule, kes kohustusliku testi teeb.

«Kas võib maski ära võtta,» küsin alandlikult, samas etendan seda tegevust kehakeeles, juhuks, kui ta aru ei peaks saama. Vehib käte ja peaga, rebides samal ajal pakendeid tuubide ümbert, mille sees on pikad vatitikud. Sõõrmeis urgitsemine polegi nii hull, kui ma kuulnud olin ning sellal kui tema tikku tuubi sisse tagasi topib ja sinna midagi peale kirjutab, tõmban mina juba suu paljaks. Selle peale rebib meedik mul maski suule tagasi ja viibutab ähvardavalt sõrmega. Vabandan.

Vaid kümmekond sekundit hiljem võtab ise mu suu paljaks ja teeb tikuga mõned liigutused vastu põske. Kõik. Kell 11 saan helistada antud numbrile ja kuulda rõõmusõnumi, et olen vaba välja minema. Milline õnnistus…

Inglite linnas on toimunud suuri muutusi

Bangkoki Pratunami linnaosa tänavatel pole rahvast ollagi. Hiljem selgub küll, et pühadeks on paljud inimesed linnast ära sõitnud perede ja sugulaste juurde, aga siiski on puudu turistid. Linnaosas, mis varem kubises India ja musta mandri ostureisijatest, valitseb tühjus. Suur katusealune turuplats, kust alati ostsin mitu paari lemmikjalatseid, on muudetud söögiplatsiks. Kaubanduskeskus Indra Square, koos selles asunud restoraniga, milles ikka tihti einestasin, on nukralt tühi. Kaardirakenduse kaudu leitud lähimad söögikohad kaovad kaardilt, kui valida sorteerimiseks tingimus «avatud praegu».

Bangkoki suurim turg Chatuchak on eemalt vaadates sama kirev nagu ennegi, kuid sissepoole liikudes avastan suisa plokkide kaupa tühje koridore, kus kõikide kioskite rulood alla keritud. Üks lemmikrestoran seal turul on samuti välja surnud.

Selle eest pole ööelus palju muutunud. Sukhumvit Soi 4, kuhu paljud üksikud meesturistid suunduvad, kihab täiega. Klubides mängivad bändid ja kui mujal Bangkoki tänavatel ei näe mitte ühtegi maskita inimest, siis siin tundub, et pandeemiat pole olnudki. Küll selle vahega, et pidu käib baarides vaid keskööni ja isehakanud tänavabaarid sulgevad kiirelt, kui politsei läbi tänava sõidab.

Üldjoontes on linnas siiski mõnus aega veeta. Kui söögi ja õlle hinnad on vist väheke tõusnud, siis majutused seevastu soodsamad. Vähemalt senikaua, kuni turiste vähe on.

Teisedki pradiisiuksed on taas valla

Balile õnnestub mul lennata alles neljandal katsel. Turkish Airlines oli alustanud ennatlikult piletite müüki juba siis, kui saar veel turistidele suletud, aga samas anti kogu aeg lootust, et kohe-kohe on paradiisiuksed valla. Pileteid tuli aga tühistada erinevatel põhjustel, sealhulgas seetõttu, et reisipäev osutub olevat sattunud Balil kord aastas peetavale pühale nimega Nyepi, mil ei toimu ühtegi lendu ja keelatud on isegi toast väljuda. Tegelikult ei tohiks pimedas isegi toas tulesid põlema panna, kui paksemad kardinad puuduvad, sest nii võid välja kutsuda deemoni, kes korra aastas saare kohal tiiru teeb, veendumaks, et seal keegi ei ela.

Ubudi üks tuntumaid vaatamisväärsusi, Monkey Forest, meelitas varem päevas kohale tuhandeid turiste, kes said kohapeal ahvide toitmiseks banaane osta. Foto: Margus Kalam

Bali lennujaama saabuvate lendude saal on justkui suur lapsepõlve klassiõhtu, kus mängitakse toolimängu. Mitusada tooli on paigutatud meetriste vahedega maatriksiks, iga toolirea otsas istub kirjutuslaua taga paar ametnikku. Kui kõik dokumendid on korras ja turistile antakse luba liikuda viisaleti juurde, tõuseb terve rida kui üks mees püsti ja liigub tooli võrra edasi. Hea, et siin poole mängu pealt toole vähemaks ei võeta.

2022. a aprilli lõpu seisuga tuleb esitada 48 tundi varem tehtud PCR-test, vaktsineerimistunnistus, lennupilet riigist väljumiseks ja majutuse broneering (artikli avaldamise hetkel testitakse Indoneesias vaktsineeritud reisijaid vaid palaviku olemasolu korral - toim). Olen targu juba telefoni laadinud Peduliningi äpi, mille kohta turismiinfost lugesin ja muigan rahulolevalt, kui jalutan mööda plakati ees seisvatest inimestest, kes kõik hoolega juhendit loevad ja üritavad endale kontot registreerida. Rõõm on aga üürike, sest süsteem ei tea midagi minu Eestis tehtud vaktsiinidest. Dokumente uurivad inspektorid lohutavad, et saan selle hiljem käsitsi lisada sealpool, viibutades peaga väljapääsu suunas.

Ühel hetkel olen juba väljas ja taipan, et vist tuiasin uisapäisa õigest kohast mööda. Hotelli registratuuris on lauanurgal plakat QR-koodiga, mis nõuab enda registreerimist selles samas äpis, äpp läheb punaseks ja tembeldab mind ohtlikuks ehk vaktsineerimata isikuks, kes tuleks kohe isoleerida. Vehin oma paberile trükitud vaktsineerimistunnistusega balilannast administraatori ees ja kehitan õlgu.

«See on okei. Ma helistan ja uurin, kas saame su äpi korda. Mine tuppa ja võta rahulikult,» rahustab mind neiu. Ise juba mõtlen, et äkki ei saa ma täna õhtul väljagi minna, kui see äpp jälle punaseks läheb.

Lähen ikka.

«Ähh, mul pole see kunagi töötanud,» lohutab mind sakslane baarileti ääres. «Näita oma Eesti tunnistust ja saad igale poole. Äpp tehti valmis, aga tööle seda ei saadud.» Sama kinnitavad ka kaks austraallast, kes ka juba paar nädalat saarel ringi reisinud.

Tanah Lot templi juures on turiste hõredalt. Foto: Margus Kalam

«Üldse on siin asi lihtsam kui tundub,»julgustab mind sakslane veelgi. «Jõuan siia, kolm päeva karantiin. Ma tahan õlut, küsin, kas poodi võib minna? Admin lubab. Käin poes ära, keegi ei vaata mind, keegi ei kontrolli midagi. Pärast lähen veel poodi. Kedagi ei huvita. Lõpuks lähen baari, ikka kedagi ei huvita. Tais on keerulisem.» Olen nõus, et tõepoolest on Tais asi rangem ja organiseeritum.

Turiste on Balil veel hõredalt

Mai lõpus tuleb teade, et mask ei ole enam kohustuslik, kuid samas lennujaamas ja lennukis tuleb siselendudelgi endiselt kanda. Pole midagi, kannatame ära selle sutsu. Samas on kohalikud maskiga nii harjunud, kuna seda on liikluses kogu aeg kantud, et nüüd on mõned koostööpartnerid selle kohustuseks seadnud ka oma kontoris, olgu valitsuse poolt korraldus või mitte.

Turiste on siin mai lõpu seisuga endiselt vähe. Aprillis, siis kui ramadaan lõppes, läksid korraks küll osad tänavad autodest umbe, nagu enne pandeemiat oli kogu aeg. Sel momendil oli see küll põhjustatud kohalike turistide rohkusest, kes peamiselt Jakartast siia olid tulnud Idul Fitrit (ramadani lõpupüha indoneesiapärane nimetus - toim) tähistama.

«Rikastel inimestel on Jakartas toateenijad, kes koristavad ja süüa teevad. Teenijad lähevad pühadeks koju ja keegi ei viitsi ju ise süüa teha ja koristada. Nad lähevad selleks ajaks hotelli elama. Kui Jakarta ja Bali vaheline kiirtee lõpuks valmis saab, siis on neid palju rohkem oodata. Parematel aegadel oli ramadaani ajal vahel nii, et kõik majutused olid Balil välja müüdud. Isegi kõige lihtsamad kuskil Denpasaris, kuhu lääne turistid ei lähe!» räägib mulle vaimustunult vana tuttav, kohalik logistikapartner.

Tõepoolest. Ubudis mööda Moneky Forest tänavat ramadaani lõpus jalutades näen kilomeetrisel lõigul veel kahte turisti. Selle eest ei katke autodevool hetkekski, enamus neist Jakarta numbrimärgiga. Jalgsi saab küll pisut kiiremini edasi. Mai lõpu seisuga on see vool taas kadunud ja turiste hõredalt. Kahjuks on mitu head lemmikrestorani suletud, aga mõned ikka alles ka ja igaüks leiab endale meelepärase. Söökide-jookide hinnad on tõusnud, aga turistina ei saa küll kurta. Kuuldes seda, mis Eestis hindadega toimub, on siin ikka väga odav elada.

Vist jäängi kauemaks.

Seda, millised on Taisse ja Indoneesiasse reisimise reeglid hetkel, võib Reisi Targalt keskkonna kõrval uurida ka Thaiembassy ja Indonesia Travel veebilehtedelt.