SEITSE KÜSIMUST ⟩ Mae Lender: Pean iga reisi eel veenduma, et seal liiga palju ja liiga suuri ämblikke poleks!
2. juuni 2022, 15:42
Reisiraamatute «Minu Hiiumaa» ja «Minu Lõunamaa» autor Mae Lender räägib, miks teda kord Mauritiusel hotellist äärepealt välja visatud oleks.
Mis on see koht, kuhu ikka veel tahaksite tagasi minna? Miks?
Kuuba! Netipuhkus ja ohtralt kehakeele kasutamist. Leidlikud inimesed, kes teevad mitte millestki midagi. Turvalisus ja lahedad kodumajutused. Samas jah, sa vaatad neid ja tead, milleni see kõik viib, oleme ju ise samas punktis olnud.
Mida reisimine teile teie enda kohta õpetanud on?
Olen muidu oma tegemistes pikalt ette planeerija, ent reisil olles on vastupidi – tihedalt täis tuubitud päevakava ja kivisse raiutud reisiprogramm pole minu jaoks! Olen kulgeja ja tahan käigu pealt plaane ja sihte muuta.
Mille pikale reisile minnes kindlasti endaga kaasa võtate?
Paberraamatu(d). Seda isegi siis, kui minek käsipagasiga.
Milline paik koduses Eestis on teie jaoks veel avastamata?
Väikesaared. Neid võiks otsast avastama hakata. Väikese ja suletud kogukonna reljeefsed suhted on puhas nauding.
Mille pärast reisimise eel närveerite?
Ainult ämblike pärast. Põhimõtteliselt võiksin reisida kuhu iganes, aga pean eelnevalt veenduma, et seal liiga palju ja liiga suuri ämblikke poleks. Seda on muide neetult raske teha, sest löö Google´isse midagi selleteemalist sisse ja saad mustmiljon suures plaanis «toredat» pilti neist.
Kas reisimine paneb teid vahel ka süüdlaslikult tundma?
Kindlasti mitte! Kui rääkida ökoloogilisest jalajäljest, siis peaksid reisisellide kõrval süükoorma all ägama ju ka IT-valdkonna inimesed, lemmikloomapidajad, filmi- ja muusikatööstus, veganid, tippsportlased... see nimekiri on lõputu. Ma ei jaksa kõige ja kõigi pärast süüd tunda.
Millist praktilist reisikavalust tahaksite teistegagi jagada?
No see pole küll mingi kavalus, seda teavad tegelikult ju kõik – kui sa just Antarktikasse või muusse ekstreemsesse paika ei lähe, siis reisi võimalikult väikese pagasiga. Soovitavalt väiksemõõdulise seljakotiga. Sa ei pea iga päev kingi vahetama. Riideid on lihtne vahepeal pesta, mitte reisi igaks jumala päevaks uus outfit kohvrist võtta ja kogu musta pesu laadungit kaasas vedada. Lisaks on nagunii, olgu pesu must või puhas, kõik juba paari päeva möödudes veidralt lõhnav ja niiske. Või küll on mõnus jätta teised pagasilindi äärde jalalt jalale tammuma ja kohvrit ootama, ise aga põrutada uut paika avastama. Samuti ei ole seljakotiga seikleja varastele kuigi suupärane saak. Sõnaga, elu on nii palju lihtsam.
Tõsi, reisipiltidel on sul kogu aeg seljas üks ja seesama hilp ja kui satud võtma ööbimise peenemasse hotelli, võib administraator su prükkari pähe välja visata (nagu meil ükskord Mauritiusel äärepealt oleks juhtunud).
Rohkem reisilugusid leiab lehelt reis.postimees.ee.