VABATAHTLIKULT VANGLASSE ⟩ Kaks nädalat Shanghai karantiinihotellis

Kahe nädala pikkuse kohustusliku hotellikarantiini eest tuli maksta umbes 1000 euroga võrdne summa. Karantiinihotellide kvaliteet kõigub, mõnes kohas võib olla tegemist väärika vana võõrastemajaga, teisal on tingimused olnud ehmatavad ja põrandki kilega kaetud. Foto: Erakogu

Elu Shanghai karantiinihotellis on nagu joogalaager võrreldes karmi eluga, mida peab läbi elama Shanghais elav tavainimene.

Selle aasta maikuus õnnestus mul murda pea aastapikkune luhtumiste jada ja naasta Shanghaisse. Miks, küsitakse, otsustasin naasta siia keset maailma kõige hullemate koroonapiirangute põhjustatud tohuvabohu? Ühest küljest muidugi oli mul tohutu huvi näha, mis mu kauases kodulinnas tegelikult toimub, aga oli ka vajadus siduda kokku need isikliku elu osad mis jäid ootamatult pikaks kujunenud eemalolekul narmendama. Sai ju augustis Eestisse tuldud vaid kuuks, paraku jäin kodumaal koroonasse ja Shanghaisse naasmist jäid takistama rahvavabariigi poolt koroona läbipõdenud reisijatele seatud üliranged piirangud. Kirjeldan siin oma isiklikku kogemust, mis siiani piirdub karantiiniga. Kuidas toimub elu linnas mu ümber, see on hoopis teine teema.

Reis vanglasse

Shanghaisse reisimist võiks praegusel ajal võrrelda reisimisega vanglasse ning see on praegu võimalik vaid neile, kel siin töökoht ette näidata. Juba Shanghai Pudongi lennujaamas avanev pilt on kurb. Meie suur ja elegantne lennujaam teenindab pelgalt kolme lendu päevas. Desinfitseerimisvedelikust nõretavad kohvrid käes, algab teekond, mille üksikasjade üle mul endal puudub otsustusõigus. Turvaaiad välistavad äraeksimise. Vastavalt elukohaks olevale linnaosale pannakse mind bussi koos ühe ilmselt kodulinna naasva hiinlannaga ja meid saadetakse meile ettemääratud hotelli.

Teekond lennujaamast koroonahotelli. Foto: Tõnis Kimmel

Shanghai karantiinihotellidest liigub igasuguseid jutte, mõned on paigutatud väikesesse akendeta tuppa. Kuna minu elukoht asub linnasüdames, siis on ka mulle määratud kunagine esindushotell Jianguo (Riigiehitaja) korralik ja sealsed kaks nädalat mööduvad nagu elevandiluutornis. Hotell on sama vana kui Shanghai majandusime, ehitatud 1993. aastal, samal aastal kui taasavati kaasaegne Shanghai rahvusvaheline börs.

Vaade vandlitornist

Nädalaid hotellitoas domineerib aknast linna vaatlemine. Mu toa akna taga avaneb kummastav vaade Xuhui linnaosale. Shanghai esimese kaasaegse, 1990. aastate majandusplahvatuse tunnistajatena seisavad 30-korruselised kõrghooned tihedalt tänava ääres. Nende vahelises kanjonis asuval 2 x 5 realisel tänaval saab praegu autosid ka keset äripäeva loendada sekundipikkuste pausidega. Üks, .., kaks, …, jne. Märkan enamasti politsei- ja kaubaautosid, sekka mõned motokullerid ja harvad eraautod. Lõbusõite ei ole lubatud teha, igal sõidul peab olema roll koroonaviiruse omikrontüve leviku nulli surumisel.

Jalgsi liikuvaid inimesi on tänaval näha veel vähem kui autosid.

Vaade 26 miljoni elanikuga Shanghaile, kus ranged lukustusmeetmed on kehtinud alatest märtsikuust. Viimased nädalad on toonud märke meetmete leevendamisest. Foto: Tõnis Kimmel

Suur osa neist on kuulsad dàbái’d– inimesed valges kaitsekostüümis, kes on meie linna praegused tegelikud valitsejad. Nemad määravad seda, kuhu sa saad minna ja kuhu mitte. Ning hoia selle eest, et nad sul tuvastaksid kasvõi ribakese koroonaviirusest.

Kubricku koridor

Minu hotellituba asub nagu kahe pingevälja vahel. Ühel pool on vaade vaiksele linnale, teisel pool aga on Stanley Kubricku filmi «Hiilgus» meenutav koridor. Seal tohivad kulgeda vaid dàbái’d. Vaikselt sokutavad nad kolm korda päevas mulle ukse taha uskumatult suure koguse toitu, kaks korda päevas käivad mõõtmas kehatemperatuuri. Igal korral järgneb koridori põhjalik desinfitseerimisvedelikuga immutamine. Peale desinfitseerimist on koridori vaip märg. Esmapilgul võib tunduda, et koridori seinu katvad kunagi soliidsed puitpaneelid on läinud kopitama. Paraku kopitus ei suudaks siin ellu jääda, sest see meie lapsepõlve peldikute järele haisev tolm on kuivanud kemikaal. Kord õnnestus mul toidu äratoomisega hiljaks jääda ja ka mu toit, õnneks küll pakituna, sai korralikuilt desinfitseeritud.

Kuigi see uksetagune maailm tundub õõvastav, on kogu protsess kahe aasta jooksul väga hästi välja lihvitud ja teenindus viisakas ja ladus. Dàbái’d ei ole siin ilmselt professionaalsed meedikud, vaid vabatahtlikud noored. Korra nädalas tullakse koroonatesti tegema. Ninaproove võtavad nad palju õrnemalt kui raske käega põhjamaalased Helsingis, kus sisuliselt võeti ajuproov. Testijad on nii lõbusad, et jään selle ettevõtmise kordumist eneselegi üllatuseks rõõmuga ootama. Olgu mainitud, et internetis on levimas uudis, et kusagil Hiinas on dàbái kummardamiseks juba ka pühamu ehitatud. Hiina kultuur on väga paindlik.

Hotellielu on nagu tõeline mõtluslaager, mis kulgeb täpselt nii aeglaselt, kui ise soovin. Akna taga on südalinnavaikus, kaks korda päevas kostab lähedalasuva Xujiahui katoliku kiriku kellamäng. Siinkandis elatud kümne aasta jooksul ei kuulnud ma neid kordagi. Sekka kuuleb ka linnulaulu ning õhtuti on lahtise aknaga suisa tunne, nagu polekski veel Nõmmelt lahkunud. Mõte läheb vägisi sellele, kuidas autokeskne linnaplaneerimine tegelikult on meie linnad nurja ajanud.

Toit kui rütmistaja

Elu akna ja koridoriukse vahel rütmistab kolm korda päevas saabuv söök. Et end vormis hoida, valin taimetoidu ning suure riisipätsiga koos hakkavad saabuma erinevad hõrgutised hiinakapsast, rapsilehtedest, ubadest, kõrvitsast ja millest veel. Shanghai hommikusöögis lahutamatu bāozi seab loteriipiletina kammertoni kogu päevaks. Enne haukamist ei tea kunagi, kas on seal sees midagi mõnusalt piprast, magus oapasta või on salaja sokutatud mulle lihaga saiake.

Söök toimetatakse välismaailmast tulnuile hotellitoa ukse taha. Foto: Tõnis Kimmel

Söök söödud, tuleb teha sporti. Panen mängima mõne taskuhäälingu ja asun jalutama akna juurest duširuumi ja tagasi, niimoodi vähemalt 6000 sammu päevas. Klezmer-muusikaga tuleb samme isegi rohkem.

Karantiin hotellitoas. Foto: Tõnis Kimmel

Nüüdseks on joogalaagri staadium minu naasmise protsessis lõppenud ja tuleb sukelduda Shanghai karmi tegelikkusesse. Shanghaisse tulijal järgneb hotellikarantiinile nädal karantiini koduseinte vahel. Sellel ettekäändel võttis mu korterinaaber ette vaevanõudva Shanghaist põgenemise. Muidu oleksin pidanud jääma veel nädalaks kallisse hotelli.

Väljaspool hotelli valitseb aga täielik tohuvabohu. Reeglid on igas linnakvartalis radikaalselt erinevad. Igaühes valitsev omavalitsus näib teistega võistlevat parima testitulemuse raporteerimise nimel. Näiteks käisin mina, kodukarantiini raames, iseseisvalt kahe kilomeetri kaugusel haiglas proove andmas. Samal ajal on enamik mu sõpradest olnud juba üle viiekümne päeva oma kodumajades luku taga, esinevad probleemid toidu hankimisega. Rahuaja tingimustes puuduvad elementaarsed inimõigused.

Shanghai on tühi ja autod peaaegu kadunud. Reeglid varieeruvad linnaosade kaupa: mõnes piirkonnas pole inimesed kaua majast välja saanud, teisal lubatakse tulla värske õhu kätte kolmeks tunniks ööpäevas. Foto: Tõnis Kimmel

Tahan jagada oma uhkust selle üle, kuidas Dr. Lutsari tiim meil koroonakriisi haldas ja pidevalt avalikkuse ees piirangute ja uusima teadusinfo teemal arutles. Mis kõige olulisem, julges olla avalikult ekslik. Erinevalt Eestist ei seletata Shanghais piirangute tausta, aetakse kasvõi üle laipade taga müstilist nulltaset ning leiutatakse sellele uusi kõlavaid nimesid. Kõik ennustused tunduvad põhinevat argumendil «ma arvan», sest ükski tähtaeg ei ole siiani vett pidanud. Avalikkusele ei ole teada antud selliseid realistlikke ja selgeid lävendeid, nagu Eestis seda tehti. Aga see on juba järgmine teema ja pole pooltki nii roosiline kui minu senine karantiinikogemus.

Tõnis Kimmel on Eesti arhitekt, kes elanud ja töötanud Shanghais alates 2010. aastast. Enne Shanghaisse kolimist tehtud tööst peab suuremaks saavutuseks tema osalusel kavandatud Tallinna sünagoogi hoonet Karu tänaval.

Rohkem reisilugusid leiab lehelt reis.postimees.ee.