SINNA JA TAGASI ⟩ Professionaalide kiituseks

Bonifacios ripuvad väga maaliliselt mere kohal majad ning kindla jalgealuseta on ka sõidu­jagajate lubadused. Foto: Krister Kivi

Kuu eest leidsin end ühel sulnil pärastlõunal Korsika lõunatipust, kus tohutute valgete kriidikaljude jalamil on end sisse seadnud Bonifacio-nimeline linnake.

Võrreldes ikka veel karmi koroonakorda pidanud Sardiiniga vaid poolsada kilomeetrit eemal – kui pea täiesti tühjas ja avatud akendega bussis oma FFP2-respiraatori vargsi veidi lihtsamat hingamist lubava meditsiinilise maski vastu vahetasin, käskis itaallasest sohver karmilt õige mask kohe ette tagasi panna –, oli elu Prantsusmaal lihtne. Maski siin enam kandma ei pidanud, sinava veega sadamat ümbritsevad kohvikud olid rahvast pungil ning väiksed gurmeepoed veetlesid põhjamaise pilgu jaoks eksootiliste hallitusjuustude ja hallitusvorstikestega.

Kuid kuidagimoodi tuli mul saada Ajacciosse, kust järgmisel lõunal pidi viima lend taas tagasi kodu poole. Kaardil oli Ajaccio tundunud olevat peaaegu Bonifacio kõrval, ent mägiteedest täidetud Korsikal on vahemaad petlikud ja sõit umbes saja