N, 11.08.2022

Minu Kalamaja: Kuidas visionäär Noblessneri sündi ette nägi

VÄRSKE REISIRAAMAT
Piret Tali
, ajakirjanik
Minu Kalamaja: Kuidas visionäär Noblessneri sündi ette nägi
Facebook Messenger Twitter Whatsapp
Comments
Foto: Petrone Print

Kui välismaale reisida ei taha, võib põnevaid avastusi teha ka kodukandis. Ajakirjanik Piret Tali «Minu Kalamaja. Hipsteriks saamatu» (Petrone Print, 2022) tutvustab läbi isikliku prisma Põhja-Tallinna huviväärsusi. Avaldame raamatust väikse katke. 

Laevaremonditehas ja Noblessneri visionäär Jaanus

Muidugi oli Balti Laevaremonditehas (praegune Noblessner) veel selle sajandi alguses rahvale suletud territoorium, kus karauulisid koerte ja relvadega valvurid. Kalamaja polekski nagu mere ääres olnud, sest meri oli igati okastraadi taga. Arhitekt ja purjetaja Jaanus Tamme oli kuidagi omanike usalduse võitnud ning viis sõpru ja tuttavaid sinna vaatama.

See võis olla aasta 2003 või 2004, kui ma esimest korda sinna sattusin. Siis pälvis mu tähelepanu selle sadama kai, kus olid imekaunid päikeseloojangud. Et mitte öelda, et see oli ainus võimalus mitte vaadata otsa minu jaoks mitte nii inspireerivatele lagunevatele tehaseangaaridele, kus veel hiljuti oli remonditud miinitraalereid ja veelgi varem tehtud allveelaevu.

Mäletan, et Jaanus, kirglik suitsetaja ja soolopurjetaja, kimus suitsu vanade sadamaplaanide kohal, vehkis kätega ja rääkis ja unistas. Ta ütles, et see koht ei saa sugugi kanda nime Balti Laevaremonditehas (BLRT), sest sellest peab saama Noblessner. Siin võiks olla kohvikud, luksuskorterid, restoranid, muusika, jahisadam, purjetamiskool.

Otseselt keegi selle jutu peale otsaette koputama ei hakanud, aga utoopiline tundus see toona küll. Kes tahaks tulla restorani vanade laevadokkide kõrval, kus plekist keresid keevitatakse ja mõlke välja taotakse? Või kuidas saaksid siia poolmilitaarsesse kantsi purjekad? Purjetatakse ikka Pirital.

Kindlasti ei peaks see olema ka Peetri sadam, nagu plaanis oli, raius Tamme, kes oli palgatud sadamaala arendusplaanides osalema ning saanud loa rajada lastele purjetamiskool ja purjesadam. BLRT Grupp kohanimena oleks ju vägagi vaevaline välja hääldada ning Peeter I nimi selle kandiga ka eriti seotud polnud.

Kõik teadsid, et siin on mingi militaarne nõukogude värk. Mispärast peaks sellel olema niisugune kummaline saksapärane nimi? Noblessner? Et nagu mis?

Mul polnud tollal veel õrna aimugi, et rootslase ja teaduspreemia asutaja Alfred Nobeli vennapojal Emanuel Nobelil ja Gustav Lessneril oli 1912. aastal Peterburis tulnud mõte Tallinna rajada allveelaevade valmistamise tehas.

Tehas koos sadamaalaga, kus olid ka meistritele mõeldud uhked paekivist elamud, sai nende järgi nimeks Noblessner. Siinkandis valmis enne oktoobrirevolutsiooni 12 allveelaeva. Elektrimootorid said nad Voltast. Kaslaste nagu Tiiger või Panter nimega alused ehitati Balti laevastikule ja kalade nimetustega nagu Tuur või Forell – Kaug-Ida laevastikule.

1915. aastal sai selle ala nimeks Peetri sadam. Vabadussõja ajal oli sel veel pistmist sõjalaevadega, kuid 1924. aastal lõpetas Peetri sadam tegevuse.

Pärast sõda ehitati seal laevu edasi, aga mitte nii uhkel määral kui varem ning ala jagunes väiksemate tööstuste vahel. Sõja ajal sai selle endale punalipuline Balti laevastik ning seejärel sai ta nimeks 7. laevaremonditehas –suletud, kinnine, ära lõigatud tükk rannikut ja merd. Kokku 15hektarine tükk, kus on 12 kultuurimälestist – 9 tehasehoonet ja 3 kõrget korstnat.

Aga nagu nüüd näha, on Jaanuse kõige uljamadki plaanid tõeks saanud. Noblessneris on luksuskorterid, restoranid, peened kunstigaleriid, Proto avastuskeskus, aga ka sadam ja purjekool, mille ta kümne Optimistiga alustas ja mille purjetajad on nüüd ka olümpiale jõudnud. Ka on Noblessneri nimi salvestunud inimeste kohamällu.

Muidugi tuli sinna alguses ka purjetaja ja koorijuht Tõnu Kaljuste, kes tõi valukotta muusika ja siis sellised festivalid, mida võis ammuli sui vaatama jäädagi. 2008. aastal andis Kaljuste seal esimese kontserdi, mis oli Lera Auerbachi „Vene reekviem“. Publik olla kohale toodud laevadega, sest teisiti sinna ei pääsenud. Rääkimata sellest, kui palju Pärti ja Ellerit seal on mängitud, filme näidatud või etendusi tehtud.

Mäletan, et kui kord Tallinna Merepäevadel juba avatud Lennusadama juurest mööda konarlikke sildu ja laudteid 2010. aasta paiku Noblessnerisse jõuan ja näen seal puust purjelaevu, hooajakohvikuid ning kai peal merekonteinerites elavaid ja aiakesi pidavaid unistajaid, tunnen lõplikult, et see ala on linnaruumina inimestele tagasi võidetud. Nüüd on see kiht mõistagi glamuurile ja avatud sadamalinnakule teed andnud.

Kui Vana-Kalamaja tänava ääres kohvikus Jaanusega viimati juttu ajame, pole veel Noblessner kogu oma ilus õitsele puhkenud. Nüüd on iga kord sinna sattudes suu ammuli, et mis seal siis nüüd veel on avatud ja toimunud. EV100 raames toimub seal vägev etendus «Saja lugu», siis satun vaatama Gustav Ernesaksa võimsat lugu «Hakkame, mehed, minema».

Kord rannas jalutades jään kai all silmitsema täiesti alasti näitsikut, keda teine, silm krõllis, muudkui pildistab. Ilmselt suunamudijad. Neile Noblessneri moodne väljak meeldib. Alailma sünnib seal mõni klipp.

Viimati jäin imetlema talisuplejate kaid, saunu ja riietusruume, mil nimeks Nobla Sulps. Väljas oli 20 kraadi külma ja kõik tormasid vette. Merre. Kiviviske kaugusel Tallinna kesklinnast.

Märksõnad
Tagasi üles