SINNA JA TAGASI ⟩ Reisimisest ja surmast

Reisirongi reklaam 1938. aastast. FOTO: Arhiiv Foto: arhiiv

Ingliskeelsetes maades kasutatakse väljendit bucket list (eestikeelses tõlkes «ämbriloend»), mille all mõeldakse üldiselt mitmesuguseid tegevusi, mida inimene oma eluaja jooksul loodab ette võtta. Sageli on nimekirjas reisid; paigad, mida kindlasti loodetakse külastada. Turismitööstuse areng on muutnud nende unistuste elluviimise suhteliselt odavaks ja ka turvaliseks. Kuigi aeg-ajalt juhtub õnnetusi, võib peaaegu tuhandekilomeetrise tunnikiirusega läbi hapnikuvaese ja jäise taevalaotuse tuhisev reisija tunda end siiski üsna ohutult. Ta ei pea vastu lennukiseina nõjatudes pidevalt mõtlema, et eluks täiesti sobimatust keskkonnast eraldab teda vaid mõni sentimeeter.

Siiski on reisile minek «väike surm» just olemuslikult: inimene, kes oli alles äsja siinsamas meie keskel, on ju korraga kusagil ära, hüpanud tundmatusse. Niihästi reisija kui ka surnu on «lahkujad»; reisiline siiski vaid ajutiselt, selleks, et uute ideede ja kogemustega laetult tagasi tulla. Tõsi, võidukas kojuratsutamine ei ole samas muidugi garanteeritud, vahel on naasmine pigem tagasi urguroomamine. («Reisimine on sama mõttetu nagu õgimine. Korraks vaid. Kulutad hulga raha. Jääb ainult mälestus nagu unenäost, raha aga läind,» nendib Facebookis hea tuttav Katrin.)

Siiski reisitakse, sageli mitte seetõttu, et oodatakse midagi väga olevat ees, vaid seetõttu, et paigalejäämine on osutunud raskeks või võimatuks. Daniel Kehlmanni «Maailma mõõtmises» on sõit «väga kaugele, kuid siiski mitte krahvkonna piirest ära» Gaussi poolt plaanitava enesetapu võrdkujuks, kuid küllap on reisimisvõimalus läbi ajaloo aidanud pääseda loendamatutest suitsiididest.