SINNA JA TAGASI «Uus normaalsus»: reisijad jäävad koroonasse, kuid karavan läheb edasi (1)

Copy
Palavik on COVID-19 üks sümptome koos köha, nohu, maitse- või haistmismuutuste, kõhulahtisuse ja valudega peas, kurgus, lihastes või liigestes.
Palavik on COVID-19 üks sümptome koos köha, nohu, maitse- või haistmismuutuste, kõhulahtisuse ja valudega peas, kurgus, lihastes või liigestes. Foto: Menchi / Wikimedia Commons

Kuni diagnoosi pole, on külmetushaiguste tunnustega kulgev haigus reisigrupis «elevant elutoas», mis ei pruugi sundida reisiplaani mingeid muutusi tegema. Ning ega reisikorraldajatel mingit varuplaani olla ei pruugigi.

Välismaal haigeks jäämine on alati ebameeldiv, kuid saada välismaal COVID-19 diagnoos on üle kahe aasta tundunud kõigi hirmude summana. Nüüdseks on haiguse eluohtlikkus keskmisele inimesele kuulutatud üsna ebatõenäoliseks, kuigi paljudes riikides kehtivad protokollid –  reeglid erinevad maade kaupa –  näeks siiani ette koroonapositiivse isolatsiooni paigutamist, mis ei vasta mõistagi kellegi ettekujutusele unelmate puhkusest. Reaalsus on paraku see, et nakatumisnumbrid on paljudes maades kõrged ning koroonat tuleb turismireisidel ette ilmselt sagedamini kui arvata võiks. Kui reisijad liiguvad ühest punktist teise bussiga, võib nakkushaigus grupis kergesti levida, ent seni, kuni keegi end ametlikult koroonapositiivseks kuulutanud pole, võidakse köhimisest ja nuuskamisest mööda vaadata. Alljärgnevad kolm lugu on kogutud anonüümseks jäävate Eesti reisikorraldajate ja nende klientidega vesteldes.

Sel kevadel ühte kaugesse sihtkohta –  kokkuleppel reisijatega ei nimeta me isegi sihtriigi nime, kuid seal ei kehti enam olulisi koroonapiiranguid –  jäid sümptomaatiliselt haigeks umbes pooled reisil olnud. Graafik oli pinev, pea iga päev reisiti ühest linnast teise erinevate transpordivahenditega. Haigusnähud hakkasid grupis tekkima pärast ühe suure meelelahutuskeskuse külastamist, kus keegi maske ei kandnud ning inimesi olnud koos arutul arvul. Tõsisemat tõbe peale külmetushaiguse sümptomite ja kerge palaviku kellelgi siiski ei tulnud (sihtkohtmaa reeglite kohaselt pidi kõik olema vaktsineeritud) ning bussis ei võetud haigust kunagi ka jutuks. Tegemist oli niiöelda «elevandiga elutoas», millest keegi ei tahtnud hakata rääkima. Tagasi Eestisse jõudes andis vähemasti kaks reisijat kohe positiivse koroonaproovi.

Üks haigestunutest nendib, et reisile minek on alati risk ning et reisil haigeks jäädes tuleb välja kannatada haigus või võimalus, et keegi grupist haigestub –  täpselt nii oli see ka enne COVID-19 avastamist.

Lugu number kaks kõneleb Eesti reisikorraldaja talvisest grupireisist Lõuna-Ameerikasse. Argentiina ja Brasiilia vahelist piiri ületama valmistudes andis grupp (väidetavalt kui üks mees, kuid see võib olla liialdus) positiivse koroonaproovi. Seega tuli reisikava ringi teha, sest Brasiilia ei lasknud tol hetkel riiki sisse positiivse koroonaprooviga inimesi (praegu ei ole vaktsineeritud reisijail Brasiiliasse sisenemiseks testimine enam vajalik). Tagasi Eestisse naasmiseni redutati Buenos Aireses.

Kolmas lugu: Eesti reisijad jäid üksteise järel haigeks Mehhikos tuuritades. Alles reisi järel teatas grupijuht Tallinna, et kahtlustab, et enamus gruppi oli koroonas. Kedagi ei testitud.

Mis võiks olla loo moraal? Esiteks ehk see, et reisil kaob kergesti kõrgendatud ohutunne, millega oleme üle kahe aasta elama sunnitud. Sattudes piirkonda, kus koroonapiiranguid pole, võivad need ettevaatusabinõud, mida siiani kodus oleme rakendanud, peast minna. Esimeses loos kõnelenud ja siiani veel kergete järelnähtude all kannatav reisija nentis näiteks retrospektiivis, et tegelikult olnuks tark olnud ülerahvastatud ruumides kanda maski, kuid kuna keegi teine seda ei teinud, läks see temalgi peast. Kaasavõetud Bioblocki ninna pihustamise aga lõpuks lihtsalt unustas.

Moraal number kaks: reisikorraldajalt võiks küsida, mis on plaan ja protokoll olukorraks, kus keegi reisil positiivse koroonaproovi saab. Käesolevat tekstikest kirjutades vestlesin Eesti reisikorraldajaga kes tunnistas näiteks, et plaani polegi ning arvas, et «kõik laheneb alati kohapeal».

Lõpetuseks: mõneski riigis pannakse positiivseks osutunud reisija spetsiaalsesse tasulisse karantiini. Tuleks uurida, kas olemasolev reisikindlustus selle kulu katab. COVID-19 vastu kindlustav reisikindlustus on abimees ka siis, kui koroonahaigus peaks kulgema nii raskelt, et vaja on haiglaravi.

Kõige kindlamalt võivad end praegu tunda need, kes haiguse kodus läbi põdenud või vaktsineeritud, mis on paljude kaugsihtkohtade puhul jätkuvalt ka eelduseks riiki sisselaskmisel.

Rohkem reisilugusid leiab lehelt reis.postimees.ee.

Tagasi üles