Skip to footer
Saada vihje

Kulinaarseid märkmeid Ladina-Ameerikast

Rio de Janeiro märtsiõhtul: õhus on varasügise hõngu.
  • Niihästi Brasiilias kui ka Peruus hakkab eestlase rahakott rõõmust laulu joristama.
  • Rio de Janeiros viibedes olete tõenäoliselt minutise käigu kaugusel imelisest kohvibaarikesest.
  • Mustjas tervisejook chicha morada on kõigis hästi varustatud Peruu toidupoodides.

On märtsi lõpp ja ­lennuk ripub õhus kusagil São Paulo ja Fortaleza ­vahel. Tahaksin kangesti midagi põske pista, kuid kuna Brasiilias kehtivad parajasti karmid koroonareeglid, on riigi­sisestel lendudel peatatud igasugune toitlustamine, et reisijad mitte mingil juhul näomaski eest ära ei võtaks. Ainsad, kes tohivad süüa, on lennukompanii LATAM stjuuardid ja stjuardessid: vaevalt on õhusõiduk ettenähtud kõrguse saavutanud, kui üle kabiini venib ahjukestes kuumutatava lennutoidu tuttav vine ning peagi hakkavad lennusaatjad äraseletatud näol ja tähtsal sammul kandikute ja fooliumiga kaetud toidukarpidega mööda vahekäiku ringi torma­ma, transportides ninaesist ka lennuki teistes osades viibivatele kolleegidele.

Kuna istun kohe kardinaprao ­juures, saan stjuardesside mõnusa ja kiirustamatu söömingu kõigist detailidest osa: maskid võetakse eest, kahvlid ­keerlevad õhus ning ka juttu jätkub kauemaks. Koriseva kõhuga vaatlejale näib ­lausa uskumatu, kui palju toitu vapratele lennusaatjatele kolme tunni jooksul sisse mahub. Kui reisijad pardalt lahkuvad, tuleb neil arvatavasti end vanade roomlaste kombel udusulekese abil kergendada, et tagasilennuks ja järgmiseks söömisorgiaks uuesti valmis olla.

Soodne ja kaootiline

Fortaleza riigi kirdeosas ja Atlandi ookeani rannikul on tüüpiline Brasiilia troopilise osa linnake: laisk, ­liikumatu ja palav nagu ülekuumenenud kass (ütlen linnake, ehkki tean, et elanikke on Fortalezas umbes sama palju kui Lätis, kuid mingil seletamatul kombel pole neid siiski peaaegu üldse märgata, vähemasti südalinnas ja pühapäeval, mil Fortalezasse jõuan).

Nagu Brasiilias sageli, ripub õhus Damoklese mõõga kombel mingi ­kerge ohuaimdus, eriti neis kvartaleis, kus kergelt lehkavail tänavail on palju mustavaid inimkogusid; magajaid või nii­sama lamajaid. Kuid peale selle, et üks pahur mees mul röökides paar tänavavahet järel käib, ei juhtu siiski mitte midagi erilist ning jõuan turvaliselt hotelli Nordeste Palace, kus öö maksab oma­ette toas vaid 21 eurot ja 48 senti.

Lihtne suupiste lihatäidisega pirukatest kerge tšillikastmega ja muidugi kohvist, mis Brasiilias troopikaöö kombel must ja tuline.

Tõsi, toa aken oli suunatud ­hoone keskel olevasse pilkaselt pimedasse ventilatsioonišahti ning ka muidu oli plinki­vaist päevavalguslampidest kõledaks valgustatud loss päris pentsik, näiteks toimis fuajee osaliselt ka hotellis peatuvate külastajate garaažina.

Ent ikkagi: vaid 21 eurot ja 48 ­senti! Selliste hindade juures võib suurema nurinata püüda alla neelata ka õhtusöögi, mis koosneb hotelli restoranis mikrolaineahjus üles sulatatud sügavkülmutatud lasanjest, mille maitsestamisel ei ole kindluse mõttes kasutatud isegi mitte soola. Õigluse huvides tuleb öelda, et märksa rohkem avaldas muljet majutuse hinnas sisaldunud ­hommikueine värskete saiakeste ning viilutatud ­arbuuside ja papaiaga.

Suhkruasendajad on kõikjal Brasiilia kohvikutes; kui müüja saab aru, et kavatsete kohvi juua mõrult, võib tema silmis näha välgatamas õudust, kurbust ja arusaamatust.

Väga huvitav Brasiilia köök üldjuhul ei ole. Kui jätta kõrvale spetsiaalsed liha­restoranid churrascaria’d, kus tõesti imemaitsvaid krõbedaid viile välgutatakse äsja tulelt võetud varrastelt, kalduvad «praed» hiidriigis olema kalorirohked, kuid samas üsna fantaasiavaesed keedetud riisi ja/või friikartulite, mustadest ubadest tehtud hautise, keedetud manio­ki, salatilehtede ja saapatallaks mooritud valgu komplektid.

Lihtsamad asutused harrastavad Brasiilias kohvi teeklaasist pakkumist.

Kergemad suupisted on õnneks märksa maitseküllasemad. Kui leiate end näiteks Rio de Janeirost, ei ole te suure tõenäosusega kunagi kaugemal kui minutise jalutuskäigu kaugusel imelisest kohvibaarikesest, mille töötajaid ja kundesid varjab vihma eest maja teine korrus, sellal kui välissein selle klassikalises mõttes puudub üldse: ööseks veetakse asutuse ja ohtliku tänava vahele akendeta metallkardin.

Churros on suhkurdatud taignatoru, millega paljudes Ladina-Ameerika maades armastatakse veresuhkur hommikul üles lüüa. Ja tegelikult vist mitte ainult hommikul.

Sellises kohakeses võib helgel päevatunnil tänavasaginast ja värskest tuule­õhust osa saades nautida rasvaseid ja oma õrnuses kergesti näppude vahel ­lagunevaid kanapirukaid coxinha’sid, ­tumepruuniks praetud ­sügavamaitselisi lihakroketeid kibe’sid, õhulisi ­juustupalle pão de queijo’sid, salat-euterpepalmi ­purustatud viljadest valmistatud mürkmagusat (kuid väidetavalt ka väga anti­oksüdandirohket) purpurset jäätiselaadset massi açaí’d ning muidugi kohvi, mis on Brasiilias lihtne, kuum, süsimust ja suhkrurohke.

Kohvi võib magustada ka suhkru­asendajaga – erisugused tabletikeste või tilgakeste kujul manustatavad suhkru­asendajad kuuluvad Brasiilia kohvikute standardvarustusse –, kuid kui kohvimüüja saab aru, et kavatsete kohvi juua mõrult, võib ta silmis näha välgatamas õudust, kurbust ja arusaamatust.

Peruu õhus on maisihõngu

Lõuna-Ameerika teises servas ­paiknev Peruu on mõneski mõttes Brasiilia ­vastand, niihästi kultuuriliselt kui ka klimaatiliselt. Tänu Humboldti hoovuse­le on õhk (ja ookean) siin märksa külmem kui troopikast ooda­ta võiks ning inimesedki tunduvad kaootiliselt keerlevaist brasiillastest reserveeritumad ja reeglile ­allutatumad. Võimalik, et mulje tekkimist soodustasid maskid: kui Rio de Janeiros oli ­märtsis värskelt maskisund kaotatud, siis Limas kanti maske – ja just nimelt mitmuses, kahte ülestikku – kohustuslikult ka vabas õhus (praeguseni ­kehtib kahe maski reegel edasi Peruus sise­ruumides).

Lima tänavatel on puu kuningas, tema hõlma ei karga naljalt keegi.

Ainsa seadusliku aluse maskide eemaldamiseks lõi söömine või joomine ning selleks pakub Peruu õnneks ohtralt võimalusi. Riigi tuntuim roog on kiirmarineeritud kalaroog ceviche (Peruus pigemini salat kui supp), kuid süüa võib Limas oivaliselt saada ka väga lihtsates tänavaäärsetes söögikohtades.

Öine Lima.

Mäletan senini üht suurepärast ja umbes kolm eurot maksma läinud komplektlõunat, mis sisaldas küpsetatud ja kergelt soolatud maisiteri, päeva­prae mõõtu riisi, kanafilee ja viilutatud avokaado rooga ning nende kahe ­käigu vahel serveerituna eine tõelist staari – kuldselt küütlevat ja suurepärast kana-­nuudlisuppi, millest vaatasid välja poolik keedetud muna ning armastatud ­linnu kollased ja kronksus varbad.

Peruu-pärane kanasupp, millele võib vunki lisada sidrunimahlaga.

Kana võib Peruus pakkuda ülepea kulinaarseid väljakutseid, näiteks võib eestlasele olla harjumatu roog sangrecita, mis kujutab endast küüslaugu ja ­teiste vürtside kaasabil küpsetatud kana­verekäki tükikesi.

Joogipoolisest püüab kindlasti ­pilku eredalt strontsiumkollane Inka Kola, mis on Peruus väga hinnatud, kuid maitseb mu meelest nagu kerge sidrun-aloisia aktsendiga toiduvärv. Seevastu julgustaksin kõiki proovima lillat ­värvi chicha morada’t, mis keedetakse ­kerge kaneeli- ja nelgilisandiga maitsestatult kokku purpursest maisist, ananassikoortest ja küdooniatest.

Patrioodist peruulane tellib Coca-Cola asemel kindlasti Inca Kolat. Maitsest hoolimata.

See karastav ja tume, peaaegu arooniamahlana mustjas tervisejook, mida valmistatakse paljudes kodudes, on ­pudeldatult saadaval kõigis hästi varustatud Peruu toidupoodides. ­Jookide puhul ei saa mööda ka kokaleheteest – peenelt mõrkja mekiga kergelt toniseerivast joogist, mis on Peruus erinevalt kokaiinist täiesti legaalne –, kuid palju avastamisrõõmu pakuvad ka ­Peruu ­puuviljad, mille ­valik on tänu mägede ja vihmametsade lähedusele ­erakordselt rikkalik: pruunikas­kollane lucuma mekib nagu lõhnaõli­tilgaga ­rikastatud vahtra­siirup, cocona’s ühineb ­tomati värskus sidruni hapususega, haprad ­granadillid on täis krõmpsuvaid ja ­hallikasrohelisi konna­kudusarnaseid seemneid ning kreemikasvalged, kergelt banaani ja maasikat meenutavad cherimoya’d on sama suured kui kaks kokkupigistatud rusikat.

Pileteid tasub osta pigem varem

Kuigi Peruu ja Brasiilia asetsevad teine­teisest üsna kaugel, tasub kaugele kontinendile reisides kaaluda mõlema ­riigi külastamist: oskaja reisiagent võib ­näiteks lennufirma LATAM avaldatud hindadest leida selliseid, mis lubavadki ümberistumisi nii Brasiilias kui ka Peruus. Madalaid hindu tasub otsida eeskätt Lõuna-Euroopast (Itaaliast, Hispaaniast, Portugalist) ning mõistlik on reis lukku lüüa varakult: viimasel hetkel ostes võib isegi tunnine lennupilet Rio de Janeiro ja São Paulo vahel maksta õhku ahmima panevalt pool tuhat eurot ehk sama palju kui reis Vanast Maailmast Lõuna-Ameerikasse ja tagasi.

Merisiga on Peruus armastatud ikoon ja paraku ka suupiste.

Kui võtta arvesse üldiselt ­suhteliselt madalat hinnataset ja saavutatud vahelduse suurust, võib Ladina-­Ameerika olla Euroopast ära ihkajale igatahes ­optimaalne lahendus.

Kommentaarid
Tagasi üles