Kulinaarseid märkmeid Ladina-Ameerikast

Rio de Janeiro märtsiõhtul: õhus on varasügise hõngu. Foto: Krister Kivi

On märtsi lõpp ja ­lennuk ripub õhus kusagil São Paulo ja Fortaleza ­vahel. Tahaksin kangesti midagi põske pista, kuid kuna Brasiilias kehtivad parajasti karmid koroonareeglid, on riigi­sisestel lendudel peatatud igasugune toitlustamine, et reisijad mitte mingil juhul näomaski eest ära ei võtaks. Ainsad, kes tohivad süüa, on lennukompanii LATAM stjuuardid ja stjuardessid: vaevalt on õhusõiduk ettenähtud kõrguse saavutanud, kui üle kabiini venib ahjukestes kuumutatava lennutoidu tuttav vine ning peagi hakkavad lennusaatjad äraseletatud näol ja tähtsal sammul kandikute ja fooliumiga kaetud toidukarpidega mööda vahekäiku ringi torma­ma, transportides ninaesist ka lennuki teistes osades viibivatele kolleegidele.

Kuna istun kohe kardinaprao ­juures, saan stjuardesside mõnusa ja kiirustamatu söömingu kõigist detailidest osa: maskid võetakse eest, kahvlid ­keerlevad õhus ning ka juttu jätkub kauemaks. Koriseva kõhuga vaatlejale näib ­lausa uskumatu, kui palju toitu vapratele lennusaatjatele kolme tunni jooksul sisse mahub. Kui reisijad pardalt lahkuvad, tuleb neil arvatavasti end vanade roomlaste kombel udusulekese abil kergendada, et tagasilennuks ja järgmiseks söömisorgiaks uuesti valmis olla.

Soodne ja kaootiline